Einar Tiimla
RTE esimene PRO, RT11 president 2025/26 ja laekur 2026/27
RTE AGMi hommikul Viljandis oli mul üks pakiline mure. Kuidas RT11 hooaja kokkuvõte kõigi ees ilma oksendamata ära teha.
Pohmelli osas ma ei saanud kedagi teist süüdistada, kui ennast. Minu kord oli liikumise ette astuda ja rääkida, mida RT11 sel hooajal teinud oli. Tahtsin pidada kõne, mida oleks huvitav kuulata. Võtsin ennast kokku ja tegin selle ära.
See oli äärmiselt märgiline nädalavahetus, sest võitsime ka RTE Aasta klubi tiitli! Seda teist aastat järjest.
Mõni kuu hiljem kuulutati RT11 Haapsalu Itaalias Piacenzas toimunud World Meetingul 2025/26 RTI aasta klubiks. Mina ise Itaalias ei olnud. Meie praegune president Sander helistas mulle FaceTime’iga ja teavitas uudisest. Ma olin just poksitrennist tulnud. Niigi pea veits tuigatas. See on suurim tunnustus, mille siiani elus olen saanud. Pärast seda oli üsna raske millelegi muule keskenduda. (Pidin sama õhtu näiteks ühes žüriis osalema, aga ei suutnud. Lasin GPT’l ka lennupiletid välja otsida, et kiire Itaalia visiit teha, aga lõpuks sain ikkagi maha rahunetud ja enda tihedate nv plaanidega edasi mindud.)
Round Table’i liikumises on üle 2200 klubi ja üle 24 000 liikme. Meil oli eelmisel hooajal 9 aktiivliiget.
Kui mõtlen, kuidas sellise tulemuseni jõudsime, siis tooksin välja viis põhilist asja: teeme lubatu ära, usaldame uutele vendadele vastutust ja võimu, teeme heategevust seal, kus ise abi-vajalikkusse usume, hoiame üksteist ja usume, et fun peab ka olema!
Viljandi AGMi hommik oli testamendiks sellele, et teeme lubatu ära. Pidasin hea kõne ja ketti ei pannud.
RT11 vennad tunnevad kõrget latti siis, kui tuleb tema kord midagi korraldada. Eelmine vend on teinud sitaks head tööd. Tahad teha vähemalt sama hästi ja võimalusel veel paremini.
Meie old Ilo Toom on sageli rääkinud, et ka tema sõpruskonnas räägitakse igasugustest plaanidest. Aga, mis on RT11 klubis erinev, et vennad teevad need plaanid ära ka.
Ma tean omast kogemusest, mida vennale varakult antud usaldus võib tähendada ja anda. Oma esimesel täishooajal liikmena sain RTE esimeseks PRO-ks. Enne oli osaliselt samade ülesannetega ameti nimi webmaster. Meie oma klubivend ja toonane RTE president Oliver Pets usaldas mulle ülesande mõelda välja, mida uus roll üldse endast kujutama peaks.
Kujundasin ameti sisu, ajasin käima RTE Instagrami ja hakkasin tegema videosisu. Postituste ümber tekkinud aktiivsus tõstis lati järgmiste tegijate jaoks kõrgemale. See usaldus tegi mind julgemaks ja näitas kohe, kuidas asjad RTs riiklikul tasemel käivad. Klubi presidendiks saades tahtsin anda järgmistele vendadele samasuguse võimaluse.
Sander, kelle olin ise klubisse kutsunud, sai minu sekretäriks oma teisel hooajal (btw vend oli juba enda esimesel hooajal meister). Nüüd on ta president. Daneku võtsime vastu poole minu hooaja pealt ja on praegu asepresident. Kandidaadid saavad mentorid ning kaasame nad kiiresti tegemistesse.
Rohkem otsustusõigust aktiivliikmete kätte anda ei olnud alati mugav. Vanemad vennad olid ehitanud klubi, millega on uhked liituma. Nende kogemus on oluline. Samal ajal tahan, et noorematel oleks ruumi ise otsustada, vahel eksida ja sellest õppida.
Õppisin ka mina. Minu meister Priit Vao ja laekur Mihkel Väli olid mõlemad olnud liikmed kauem kui mina. Mul oli sitaks hea tiim. Selle juhtimine õpetas arvestama erinevate egodega, valima oma sõnu ja otsustama, kui palju lasta teistel ennast mõjutada.
Heategevusel peab meie klubi jaoks olema mõte taga. Tean, kui palju võib väike abi tähendada. Kui üks noor laskesuusataja, kelle tablerist isa oli surnud, vajas püssikaba, panustasin oma taskust, sest see ei sobinud klubi arvates fondi statuuti. See oli minu enda otsus, tegin seda klubi projektidest eraldi. Arvan, et ka teised vennad peaksid tegema klubi asju ja ka neid, millesse ise usuvad.
Klubina panustasime hooaja jooksul heategevusse üle 5200 euro. Selle sisse jäi näiteks naiste tugikeskuse teraapiate toetamine. Aitasime ka last, kes oli kaotanud oma viimase vanema, et ta saaks osaleda leinalaagris. Olime aidanud teda juba esimese vanema surma järel. Kui abi oli uuesti vaja, tulime uuesti appi.
Oleviste jõuluüritusel jagasime inimestele toitu kohapeal söömiseks ja kaasavõtmiseks. Soovitan sellest ka teistel osa võtta, aga hiatan, et see on suht rets vaatepilt. Üks kõige rohkem südant soojendanud hetk oli aga jõulukinkide viimine Haapsalu perekodude lastele. Viisime pakid ise kohale. Kingituste seas olid ka sülearvuti ja mikrofon, mida kaks vanemat last olid soovinud.
Vahel on vaja lihtsalt kiiresti tegutseda. Kui kohalikel päästjatel sai kütteperioodil suitsu- ja vingugaasianduritest puudu, ostsime need ja viisime kohale. Info saamisest üleandmiseni kulus umbes neli nädalat. Nii sai abi 32 majapidamist. Saame aidata ka siis, kui omavalitsuse abi jääb venima.
Ka vendade jaoks aja leidmine vajab korraldamist. Pärast Mehhiko reisi plaanisime teha klubi AGM-i Eestis. Järjekordne välisreis oleks kodus jälle selgitamist nõudnud. Siis kuulsin, et RT4 Kärdla vennad sõidavad Krakówisse.
Olime aastaid rääkinud, et võiksime AGM-i ajal uuesti kokku saada. Tahtsin olla president, kes selle lõpuks ära teeb. RT4 asepresident Raido Randmaa korraldas Krakówi kokteilibaaris üllatusõhtu, millest enamik vendi ette ei teadnud.
Oldid mäletasid aega, mil kahe klubi AGM-id toimusid koos. Meie nooremad vennad said tuttavaks nende noorematega. Baar oli meie päralt. Pidasime kõne sellest, miks olime kaks klubi kokku toonud. Edasi tulid kokteilid, naer ja pull hommikuni.
Oma AGM-i jaoks leidsin Krakówi vanalinnast Pod Aniołami restorani. Paarsada aastat vana trepp viis kõrgete küünlajalgadega ruumi. Seadsime lauad nii, et nende nurkadest hoolimata tekkis ümarlaua tunne. Tahtsin sisse astudes tunda kuningas Arthuri ümarlaua vaibi.
Kui vend oldiks läheb, saab ta tahvli, millel on kogu klubi isiklikud sõnad talle. Need loetakse AGM-il ette. Oleme näinud ka üsna karme mehi pisarat paotamas selle peale. Suurte sündmuste vahel viib vennavahetus meid väikestes gruppides kokku ka väljaspool koosolekuid. Kaasame kandidaate ja vahel peresidki.
Suured klubireisid hakkavad pihta ammu enne lennujaama jõudmist. Kogume raha kuude kaupa, sageli umbes kaks aastat ette. Reisil on oma projektimeeskond ja laekur. Tahame, et võimalikult paljud saaksid kaasa tulla.
Mehhikosse läks kolmteist venda, nende seas oldid. Reisisime Yucatáni poolsaarel. Minu jaoks peab klubireis olema kogemus, mida võib-olla ise oma elus korraldama ei hakkaks.
Kohapeal tuleb plaanid muidugi tööle saada. Läksime Priiduga üle vaatama mereäärset kohta, mille reisikorraldajad olid Eestist meie koosoleku jaoks ette broneerinud. Tuul oli nii tugev, et minu istutatud juuksed tahtsid peapealt plehku panna. Koosolekut seal pidada poleks saanud. Leidsime minutitega uue koha: meri oli alles, varbad sai liiva panna, toit oli suurepärane ja segavat tuult ei olnud.
Kui politsei mulle Cancúnis käerauad pani, oli vend Vardo Loks minuga. Ta jäi ootama, kuni mina politseinikega asjad ära ajasime. Meie klubis no one gets left behind.
Mehhikost võiksime tõesti pika teha, sest neid lugusid on mega palju. Allar Lauringuga võtsime México Citys surnutepüha ajal jalgrattatakso, et minna tekiilat degusteerimisele. Takso aku sai poole tee peal tühjaks. Juht viis meid kuskile gettosse, oma lattu akut vahetama. Ümberringi käisid ringi suusamaskides tüübif. Siis ilmus nurga tagant välja laps mootorsaega ja andis sellele gaasi. Korrkas oli hirmus, siis hakkas naljakas.
Kui lõpuks degusteerimisele jõudsime, olid teised kõik tekiilad juba ära proovinud. Pudelid olid tühjad.
Ühel paadireisil tuli Marko Sverdlikul hea mõte, et võiks krokodilli saba katsuda. Risto Kriik vaatas krokodilli poole, näost täiesti valge. Siia maani näen seda nägu, kui keegi krokodillidest räägib.
Rahvusvahelisele tiitlile kandideerimise mõte hakkas idanema Sri Lankal. Kui olime peredega reisides. Rääkisime Sanderiga Nadeenile, kuidas värbame ja uusi vendi kiiresti tegemistesse kaasame. Teda üllatas, kui teadlikult me seda teeme. Rääkisime Mehhiko klubireisit jne.
Sander oli arvanud, et rahvusvahelise aasta klubi tiitli võidavad ainult suured klubid. Pärast seda vestlust tekkis meil tunne, et ka meil võiks võimalus olla.
Viisime mõtte juhatusse. Suveks olin mina juba väsinud. RT11 juhtimine võib tunduda nagu teine töökoht. Õnneks Sander pushis meid kandideerima, Tegi artikli algmaterjalid ja vibekodes kodulehe valmis jne. Ilma temata poleks me seda teinud. Vend, kelle olin klubisse kutsunud ja hiljem oma sekretäriks usaldanud, andis vajaliku tõuke.
Me oleme kamp kompleksidega tüüpe, kelle latt on üli kõrgel. See paneb meid tegutsema. Iga järgmine vend tahab teha midagi veel ägedamat, suuremat või vingemat. Ja me naudime ka kõike seda, mis me teeme. Meil on isegi matriklis kirjas, et fun peab ka olema!
(Loodan, et te leidsite siit pikast tekstist need viis asja: teeme lubatu ära, usaldame uutele vendadele vastutust ja võimu, teeme heategevust seal, kus ise abi-vajalikkusse usume, hoiame üksteist ja usume, et lahe peab ka olema!)
Round Table on noortele meestele, kes tahavad areneda ja elult midagi rohkemat.
Adopt, Adapt, Improve, vennad!
Lauas, austuse ja lugupidamisega
vend Einar