Ühel saatuslikul talveõhtul lugesin oma e-posti ning märkasin eestseisuse IRO Aleksanderi poolt saadetud reisiloosi kirja. Pakutud valikus olid mõned Euroopa riigid ning ainsa mitte Euroopa riigina, Bangladesh.
Hetk, pärast seda tabasin end mõttelt, et Bangladesh on nii eksklusiivne ja erakordne sihtriik. Ma pean sinna kindlasti kandideerima! Mõeldud, tehtud. Kui alguses võis eeldada, et nii kauge ja keeruka sihtriigi osas pole palju huvilisi meie vennaskonnast, siis lõpuks selgus, et peale minu oli veel kuus venda, kes soovisid minna Bangladeshi avastama. Ma pole kunagi lotoga ühtki suurt võitu saanud, kuid 2024 aasta RT gala oli tõesti minu õhtu ning osutusin vendade seas õnnelikuks võitjaks.
Üsna vähekogenud reisijana (eriti Aasia suunal), ostsin kohe lennupiletid ära ning mõtlesin, et nüüd jääb üle vaid reisi ootama jääda, kuid ühel hetkel sain aru, et Bangladeshi sisenemiseks on siiski vaja ka viisat. Seejärel tuli järgmine reaalsuskontroll – lähim Bangladeshi saatkond asus Taanis, Kopenhaagenis. Bangladeshi AGM toimus juuli keskpaigus, tegin igaks juhuks varuga juba aprillis viisa taotluse ära, et kindel olla oma viisa saamises, kuid pärast pooleteise kuu pikkust vaikust, sain aru, et midagi on taas jamasti. Helistasin ning selgus, et nad tahavad kõiki veebis saadetud dokumente saada ka paberkandjal ning mulle ullikesele jõudis kohale, et oma jõududega ma seda paberimajandust läbi ei vea.
Siinkohal tahaksingi tänada vend Leho Nõlvakut, tänu kellele see reis üldse võimalikuks sai. Pöördusin tema poole ning tänu tema kolleegi usinale nõustamisele ning tegutsemisele, sain oma viisa täpselt nädalakene enne reisi algust kätte. Sellega viisaseiklused läbi ning tõepoolest 7. juuli keskpäeval võisin Tallinna lennujaamast Istanbuli vahemaandumisega asuda Bangladeshi poole teele. Lennud olid Turkish Airlinesile omaselt väga sujuvad.
Kohale jõudes oli minu suurimaks üllatuseks juba lennujaamast taksoga hotelli suunal sõites liikluskultuur. Õigemini, selle puudumine. Liikluses valitses sõnaotseses mõttes täielik kaos. Isegi valgusfoorid puudusid. Ristmiku läbimine käis jõumeetodil, ehk kes julgem, see sõitis esimesena ristmikule. Esimestel päevadel olin liikluses päris krampis, kuid viimastel päevadel hakkasin harjuma ning lõpus juba mõtlesin, et tahaks seal täitsa ise autojuhtimist proovida.
Järgmisena tahaksin südamest tänada Bangladeshi vendi, kes olid kogu korraldusliku stressi kohapeal täielikult maandanud. Hotell, kus ööbisin, oli linna südames ning kõikide mugavustega (tõsi, mitte päris Eesti Hilton). Hotelli teenindajad olid tõeliselt sõbralikud ning osutasid alati soovitud abi. Vennad olid planeerinud kogu nädala tihedalt tegevustega täis ning alati ootas mind transport hotelli ukse ees. Samuti olid kõik söögikorrad alati läbi mõeldud ning vahepeal tundsin, et võiksin vabalt kaks korda vähema toitumisega hakkama saada, kuna külalislahkus andis isegi toiduportsjoni suurustes tunda.
Viibisin kohapeal 7 päeva. Reisi alguses, mida võib nimetada pretouriks, olid kohalikud vennad mulle organiseerinud suurel hulgal kohtumisi kõrgete politseiametnikega. Alguses ei saanud aru, miks pean käima lillekimpudega politseinikel kätt surumas, kuid hiljem selgus, et Bangladeshi Round Table’il pole tänaseni pangakontot, kuna see vajab politseiametnike kinnitust. Eks eesmärk oligi näidata, et Round Table mõjub nende riigile hästi, kuna meelitab jõukamat Euroopa turisti ning annab võimaluse ka kohalikule majandusele hoogu juurde anda läbi turistide toodud kupüüride. Teine põhjus veel seegi, et heategevusürituste ajal kaasab Bangladeshi Round Table end turvama alati ka politsei, kuna tänavatel on inimesed sageli ettearvamatud.
Üks pretouri päevadest oli mõeldud väljasõiduks Dhaka linnast välja, et näidata mulle päris Bangladeshi elu. Sihtkohaks osutus Khulna. Seal sain esimest korda kookospiima otse kookospähklist juua, seejuures toodi see sama pähkel mulle umbes 10 aastase poisi poolt väga kõrge palmi otsast ilma igasugust turvavarustust omamata. Külastasin ka kohalikku kooli, kus gümnaasiumiõpilased vaatasid pikka valget meest nagu 8. maailma ime. Neil oli lugematul hulgal erinevaid küsimusi nii minu kui üldisemalt Eesti elu kohta. Lõpus tahtsid nad loomulikult teha ka ühispilti, et talletada see kordumatu valge inimesega kohtumine pildiraamatusse.
Lisaks ei saa mainimata jätta, et sõitsin kohapeal viie erineva transpordivahendiga, mida Eestis ei esine. Neist levinum, mis pea igal tänaval rohkelt esindatud, oli rikša. Tegu oli „inimmootoriga minitõllaga“, kus kohalik meesterahvas väntas rattal ning taga oli kahekohaline istekoht, kuhu võis sõbraga mugavalt end istuma seada. See transpordiliik maksis muidugi imevähe, ca 30-50 eurosenti keskmise sõidu kohta.
Paaril korral anti mulle tiheda ajakava vahel võimalus ka kohalikes poodides ringi kolada. Hinnad olid müstilised. Triiksärgid 10-15 eurot tükk, boksereid võis soetada lausa 1 euro tükk. Kaubavalik oli samuti väga võimas, arvestades, millisesse riiki olin sattunud. Üldiselt ongi Bangladesh tugev rõivaste tootja ning paljud Euroopa nimekad brändidki müüvad Bangladeshis toodetut edasi. Peamine põhjus ikka odav tööjõud ning töökäte puudust seal juba ei ole, kuna rahvaarv küündib enam kui 170 miljonini ning pidavat olema tugevas kasvutrendis. Muljetavaldav on ka rahvastikutihedus, küündides pea 1 200 elanikuni ruutkilomeetril.
Kui pretour läbi, jõudis kätte AGM’i aeg. Selgus, et Bangladeshi RT võeti RTI tasandil ametlikuks liikmeks alles aasta tagasi ning AGM, kus osalesin, oli nende jaoks esimene ametlik AGM, RTI liikmena. Sellest tulenevalt olin ka kogu AGM`i ainus külaline ning sain meeletult tähelepanu. Minuga tehti loendamatul hulgal šelfisid ning muid meeleolukaid pilte, et see valge kummaliselt pikka kasvu eurooplane ikka kenasti talletuks ajalukku.
Reedel algas AGM õhtusöögiga, mille käigus söödi ning muljetati vabas vormis. Eestlasele ebaharjumuspäraselt ei tarvitatud alkoholi, kuna tegu on moslemi riigiga ning avalikus kohas alkoholi tarbimine ning omamine on täielikult keelatud. Samas tahtsid kohalikud vennad mulle muljet avaldada ning pärast ametliku osa lõppu leiti üks kohalik baar, mis oli küll juba suletud, kuid sealt sai endiselt alkoholi osta. Nii ostsid nad kätevärinaga kambapeale neli pudelit õlut ning läksime minu hotelli tuppa neid manustama. Tegu oli tavalise heleda õllega, mis oli pruulitud Bangladeshis. Maitselt väga sarnane Heinekenile.
Laupäeval, mil toimus ametlik AGM koosolek, oli broneeritud minu öömaja Hotell Swiss Gardeni viimasele korrusele koosoleku ruum, mis oli kenasti kaunistatud ning valmis esimeseks Bangladeshi AGM’iks. AGM päevakord oli suhteliselt lühike ja loov. Kinnitati uued funktsionäärid, kes jäid täpselt samaks nagu eelmisel aastal. Lisaks võeti vastu ka kaks uut venda, kellele sain pidulikult märgi rinda panna. Üllatas ka see, et noor klubi ei arutanud AGM’il eelarvet ning paljusid teisi punkte, mis meil Eestis on traditsioonilised. Lõpus näidati videot kõikidest heategevusüritustest. See oli osa, millega nad tegid meie Eesti liikumisele küll silmad ette, kuna neid projekte oli ühe hooaja jooksul nii palju tehtud, et ma ei hakka neid siin kirjatükis loendama.
Viimase mõttena tahtsin veel tuua ka kaks õhtut, mil sain osa nende heategevusprojektidest. Esimesel õhtul jagasime 40 kraadises kuumuses kohalikele kooliõpilastele toitu ning lõpetuseks olid lapsed valmistanud ette ka viisaka laulukava meile esinemiseks. Teisel õhtul oli planeeritud RT1 Dhaka ja RT11 Haapsalu ühine heategevusprojekt, mille raames käisime tänavalastele toitu jagamas. Lapsi oli meeletult ning kogu planeeritud toit sai ära jagatud. Uskumatu, kui palju abivajajaid ning milline vaesus selles riigis valitseb. Kui kellelgi on soovi head teha, siis nad on alati avatud ühistele heategevusprojektidele. Austria vennad olevat eelmisel aastal toetanud neid 15 000 euroga, mis on muljetavaldav summa nende liikumisele. Teisalt, on seal tõesti palju inimesi, keda ka saab aidata.
Vennad, soe soovitus. Lihtsalt minge ja kogege Round Table’iga reisimist. Omal käel reisides ma poleks kunagi näinud nii paljut ning saanud otse kohalikelt vendadelt küsida kõiki pähe tulevaid küsimusi. Silmaringi laiendav ning unustamatu kogemus Lõuna-Aasia ühest vaesemaist riigist, Bangladeshist.
Risto Kriik
RT-11 Haapsalu
RTE eestseisuse sekretär 2024/25