RT-1 haamri lugu pärineb Ain Alvini mälestustest. Etteruttavalt mainime, et Ain oli RT-1 charterdamisel toastmaster, mistõttu võivad mõned detailid olla veidi ähmased.
Üllatav on see, et originaalhaamer ja selle alus on säilinud läbi kõigi nende aastate, kuigi võimalusi selle kadumiseks on olnud palju. Haamer kingiti klubile 20. jaanuaril 1990, RT-1 charterdamise ajal. Charterit juhtis tollane RTI president Ariel Eldor Iisraelist. Kokku kingiti klubile kaks haamrit – üks oli pigem sümboolne ilueseme ning teine on siiani RT-1 presidendi käes kasutusel.
Haamrile kleebiti omal ajal RT kleeps, mille pani sinna Martin Johannson. Tol ajal oli kleeps üks väheseid taskukohaseid sümboolikaelemente. Kes täpselt haamri klubile kinkis, pole aja jooksul suudetud kindlaks teha, kuid kahtlusaluste ring on suudetud kitsendada Norra või Rootsi vendadeni.
Round Table 3 haamer on läbi aastate näinud nii mõndagi, kuid üks meeldejäävamaid seiklusi leidis aset 2011. aastal, kui haamer sattus ootamatult Düsseldorfisse.
Toona toimus Tartus RT3 Worldmeeting, mille käigus peeti ametlik koosolek Ateena Keskuses. Kõikide muude atribuutika asjade seas, mida suudeti sisse vehkida oli üheks oluliseks elemendiks ka klubihaamer, mis oli leidnud endale isepäise teekonna. Alles nädal pärast sündmust avastati, et haamer oli reisinud teadmata asjaoludel Saksamaale, Düsseldorfisse.
See polnud aga esimene kord, kui RT3 haamril tuli järele minna. Varasemalt oli see seigelnud ka Innsbruckis. Seega, kui avanes võimalus, tuli tegutseda!
Õnneks oli RT3 vennal Priidul tööalane reis Aachenisse sama aasta sügisel. Ta planeeris oma tagasisõitu nii, et veetis ühe öö Düsseldorfis, et vendade käest haamer tagasi lunastada. Reisi eriliseks väljakutseks osutus aga kaasavõetud lunastuskink – RTE embleemidega liitrine viin , mis hakkas juba lennureisi alguses lekkima. Tulemuseks oli see, et terve Priidu kohver ja riided haisesid viina järele. Nii pidi ta Saksamaal terve nädala erinevatel koosolekutel osalema, pälvides küllaltki kummalisi pilke. Õnneks tühi-tähi, sest Eestlast pidasid kõik Kesk-Eurooplased nagunii Soomlaseks, ning sealt viinahaisuga inimene tundus täiesti normaalne nähtus 😀
Kui lõpuks jõudis kätte Düsseldorfis vendadega kohtumise õhtu, kujunes sellest tõeline elamus. Kolme kohaliku vennaga läbiti mitmeid õllekeldreid ja lõpetati kohalikus baaris, kus menüüs oli ainult üks legendaarne jook – Killepitsch. See on jäägermeistri lähedane sugulane, mida pakuti mitmesuguste maitsevariantidena alates piparkoogist kuni originaalini välja. Kõrvale pakuti sibulaga lihaleibu ja teisi kohalikke hõrgutisi.
Lõppkokkuvõttes oli see väga meeleolukas reis, aga mis peamine – RT3 haamer sai väärikalt koju tagasi toodud! See seiklus jääb kindlasti meie klubi ajalukku kui üks erilisemaid haamri lunastusretki.
RT-6 klubi haamer ja selle alus on kandnud endas aja ja lugude raskust. Võib öelda, et haamril on oma hing – selline, mis räägib iidsetest aegadest ja sõprusest läbi aastakümnete.
See lugu algas Pärnu jahtklubi juures 1990ndatel, kui süvendustööde käigus tõmmati üles tükike keskaegset koge vrakki. Just samast puidust valmistati klubi praegune haamer ja alus. Kujutage ette: pea tuhande aasta vanune tammepuit, mis kord kuulus Läänemerel purjetanud kogele, leidis nüüd uue elu klubi ajaloo sümbolina. Kaubalaevad koged ja tolleaegsed viikingilaevad, näiteks saarlaste laevad, seilasid Läänemerel samal ajal. Tänu koge märgatavalt kõrgemale kerele oli viikingitel neid väga raske rünnata. Osa vrakist on täna eksponeeritud Pärnu muuseumis.
Vanake Paulal tuli omal ajal mõte teha klubile uus haamer, kasutades seda erakordset tammepuitu. Puidutöö meister old Kari haaras oma töökojas pihku tammetüki ja asus enda sõnutsi “huupi” tööle, andes puutükile uue elu. Töö käigus lisandus haamrile ka alus, mille keskel asuv kinnituspunn on tõeline ajaloo jälg – kunagine detail, mis kinnitas laeva osi.
Selle haamri eluloos ei puudu ka draamat. Kord aastaid tagasi ühel koosolekul olid vanakesed Nõmmsalu ja Egon käitunud ülemeelikult ja legendaarne president Gert olevat tagunud haamrit nii kõvasti, et see murdus pooleks. Õnneks oli murdekoht ühes otsas ja Karil õnnestus reliikvia taastada.
Täna on klubi haamer juba 15 aastat vana, kuid selle tähendus kasvab aastatega. Pole raske kujutleda, et see võib püsida ka järgmised 100 aastat, meenutades igale uuele klubi liikmete põlvkonnale, et isegi kõige tormilisemad lood on väärt säilitamist.
Võib-olla on see lihtsalt haamer, aga tegelikult on see klubi ajaloost ja sõprusest läbi imbunud sümbol. Pea iga protokollitava löögiga annab see edasi sajanditepikkust lugu – ükskord kogest, nüüd meie kõigi omast.
