RT11 Haapsalu üheks traditsiooniks on iga 3-5 aasta tagant korraldada klubiga reis. Sel korral otsustasime minna Mehhikosse. Tsiteerides klassikuid: “mis saaks valesti minna?” Siin on tagasihoidlik kokkuvõte vendade pilgu läbi tehtud reisist. Mahlakamate lugude jaoks tasub RT11 vendade käest otse küsida või nad klubisse külla kutsuda.
Vend Sandri silmade läbi I päev Mehhikos:
Võtsime giidi ja tegime terve päeva jooksul tiiru Mexico City peal – nägime peamisi vaatamisväärsusi, sõime tacosid ja nautisime värvilist surnutepäeva “Día de los Muertos” melu. Linn oli täis inimesi – tõeline rahvamass igal sammul – nii et liikumine oli omaette seiklus. 😅 Näiteks jõudsime hotelli juurde, hotell on üle tee (20m), aga hotelli minna ei saa, kuna tänav hotelli ees on suletud. Ainuke variant oli kõndida 3 km ring, et tuppa saada 😁
Meie giid Viktor oli super! Rääkis põnevalt, teadis iga nurga taga mõnda head lugu ja viis meid kohtadesse, kuhu omal käel ei satukski. Hea valik Taavi poolt! 😊
Õhtu lõpetasime tekiila muuseumis, kus saime teada, kuidas see jook valmib, ja loomulikult ka degusteerisime. 🥃
Mehhiko on teistsugune, aga tõeliselt äge. Toit on hea ja odav, inimesed sõbralikud ja kogu see elu-olu lihtsalt tõmbab endasse. Esimene päev – õnnestunud ja emotsioonid on laes! ☀️🇲🇽
Vend Einari silmade läbi II päev Mehhikos:
Meie vahva reis jätkus hoogsa päevaga, mil tutvusime linna erinevate vaatamisväärsustega. 🗿
Jetlag ei ole kõigi jaoks armuline olnud. Vennad Einar (mina 😅) ja Sander olid juba varajastel hommikutundidel üleval. Nad kasutasid aega praktiliselt: väike trenn askeetlikus hotelli jõusaalis ja lõõgastus basseinis kulus marjaks ära.
Seejärel suundusime UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvatele Xochimilco kanalitele, kus sõitsime paadiga ja kuulasime mõndagi selle omanäolise koha ajaloost. See on justkui kohalik Veneetsia. Kunagi hulpisid seal ringi parvede moodi saarekesed, kuni taiplikud pärismaalased hakkasid neile puid istutama, mille juured kinnitusid vee põhja ja muutsid parvekesed paikseks saarteks.
Päeva jooksul tegime linnatiiru hop-on hop-off bussiga. Õhtu lõpetasime fantastilise vaatega Primer Cuadro restoranis, kust avanes vaade keskväljakule. Seal tähistas umbes 250 000 inimest surnute püha. 😵
See on meie viimane õhtu Mexico Citys. Paljud meist on tõdenud, et linn on tõepoolest ääretult suur. Kümme miljonit elanikku annab endast tunda, eriti kui on tarvis taksoga ühest linnaosast teise sõita ja parajasti toimub kas paraad või maraton.
Ilm on olnud vastuoluline, hommikul on tuuline ja jahe, päeval päikese käes soe, õhtul jälle jahedapoolne. Samas, tänu kohalike soojale vastuvõtule ei ole me sellest end heidutada lasknud. 🤘🏼
Päev 3 / vend Allar Lauring:
Lendasime Mexico Cityst Cancúni – päike tervitas meid juba lennujaamas🥳
Võtsime rendiauto ja suundusime Playa del Carmeni poole. Teel muutus päike aga ootamatult troopiliseks tormiks, kuid kohale jõudes taas taevas selge. Õhtu lõpetasime rannas ühise õhtusöögiga – ¡Viva México!
Päev 4 / Playa del Carmen ja selle ümbrus, Sander taas:
Väga mõnus, soe ja suvine päev. Kõik vennad võtsid aja maha ja tegid endale meeldivaid tegevusi. William A. Vesilind käis sukeldumas. Kaido ja Risto kihutasid skuutritega.
Seejärel läksid Risto, Mihkel, Kaido ja Marko padelit mängima. Vägevad turniirid, millest võitjatena väljusid Kaido ja Risto.
Kaido enda sõnadega:
“Lubasime toanaabri Ristoga endale pikema hommikuune. Pärast romantilist hommikusööki terassil veetsime mõned tunnid rannatoolidel. Jetisõit oli hea soojendus eesootavale padelilahingule Marko ja Mihkliga. 30 kraadine kuumus ja paar kiiremat sammu panid viimasedki tekiilajäägid hooga kehast lahkuma”
Samal ajal võtsid Sander, Daimar, Einar, Oliver, Allar ja Vardo tee linnast välja, et minna snorgeldama koos kilpkonnadega “Tsuuk Akumal Parque”. Täielik paradiisirand!
Kõige krooniks toimus ka klubikoosolek. Otse mererannas olevas restoranis. Toidud olid super head! Homme juba Bacalar!
Päev 5 / taas vend Sander, lahkume Playa del Carmenist ja saabume Bacalari 🚀
Viimane õhtu Playas oli meeleolukas. Vennad võtsid viimast külastades kohalikke pubisid ja klubisid. Hea rahulik hommik, check-out ja Bacalari poole.
Täna oli viimane päev meiega ka Allaril ja Williamil. Allar ja William suundusid otse Cancuni, et sealt tiba varem ka koju ära liikuda. Veetsime nendega viimase meeleoluka hommikusöögi ja saatsime mehed teele. Transport Cancuni oli “tagasihoidlik” 12 kohaline privaatbuss, mille William oli bookinud 😁
Tänane päev läks “road trip” tähe all. Teepeal saime kõvasti vihma ja juhtus palju muud huvitavat.
Taavi sõnadega: “Ekipaaz Kriik, Sadam, Tiimla ja Sverdlik alustasid sõitu Bacalari poole keskpäeval, roolis noorim piloot — Kriik. Kuna teekond kulges üsna igaval sirgel maanteel, otsustasid Sadam ja Tiimla ühes väikeses Mehhiko külas peatuse teha ning vaadata pisut ka peatänavast kaugemale. Pettuma ei pidanud — nägime värvikat ja elavat ümbrust. Siinkohal võikski jutu lõpetada, aga piloot Kriik muutis sõidu viimase kolmandiku tõeliselt meeldejäävaks: ta sõitis 100 km/h üle väga kõrge lamava politseiniku keset maanteed. Neli ratast olid korraks õhus, mehed ise sekundiks kaaluta olekus, koos kõikide asjadega autos. Priceless!”
Bacalar tundub juba selline mõnusa vaibiga koht. Võrreldes varasemaga palju rohkem “turistikas”. Mitmed vennad võrdlesid õhtusel jalutuskäigul tänavaid Baliga. Jalutasime ringi, sõime ja tugevamad viskasid pilgu peale ka ööelule.
Homme külastame laguune ja teeme muud põnevat, mida Bacalari ümbruses saab teha.
Päev 6 / Bacalar, vend Daimar Taalfeldi sulest:
Holaaa!
Hommik algas värskendava suplusega hotelli hoovis basseinis ja mõnusa omletiga. Mõned meist virgusid natu kauem, aga kella 10ks olime valmis seiklusteks. Istusime autodesse ja läksime vaatama Bacalarist ca 40 min autosõidu kaugusel olevat Maiade templit. Tempel ise oli uhke katkine kivist mägi, aga puu otsas ahvid elasid mõnusalt oma elu. Ja džungel oma loodusega oli seal vapustav.
Pärast lõunat sättisime ennast Bacalari laguunile paadiga sõitma, ujuma ja päeva veetma. Ilm oli +32 päikseline, vesi suht sama temp. Laguun ise on 65km pikk ja 4km lai enamvähem 3-4 m sügav, aga sinna on kunagi ammu kukkunud meteoriidid, mis on laguuni tekitanud neli sügavat cenotet. Sügavaim neist 190m. Veetsime mõnusa päeva vee peal ja vees.
Risto, Mihkel ja Sander käisid kaemas ka kohalikku jõusaali.
Õhtust sõime samas kohas, mis eile, kuna söök seal oli super. Edasi tugevamad läksid padelit mängima ja vähem tugevamad linna peale jalutama. Oli mõnus päev 🙂
Padelis oli ka huvitavaks sündmuseks see, kui kohale kutsuti kohalik fotograaf. Valged Gringod padelit mängimas oli nende jaoks vist vaatamisväärsus ise!
Päev 7 / Lahkusime Bacalarist ja võtsime ette tee Meridasse, vend Einari nägemus:
Meie autos tulid kohe sõidu alguses teemaks väärtused. Rääkisime oma tõekspidamistest ja mehelikest põhimõtetest. Tundus, et kokku oli saanud kamp filosoofe. Märkamatult olime möödunud mingist väikesest koolimajast, kus meie tiimi piloot oli esirattad taas lamavast politseinikust õhku saanud. Kuna kolm valget maasturit, täis gringosid, sõitsid 20 alas veidi hoogsamalt ega jäänud just märkamatuks, otsustas kohalik politseinik meile järele tulla. Robocopi välimusega, 125cc võrri ja kuulivestiga politseinik pidas meid kinni. Ähvardas lubade äravõtmise ja suure trahviga. Õnneks pääsesime 1000 pesose altkäemaksuga.
Sellega ei olnud meie seiklused veel lõppenud. Soovisime minna ujuma ühte meteoriidikraatrisse. Väikeküla ja džungli vahel seigeldes jõudsime lõpuks sihtkohta. Kohalikud vaatasid meid uudishimulikult, miks meil ujumispüksid kaasas on, kuid püüdsid siiski pileteid müüa. Koht tundus ilmselgelt mahajäetud. Kuna ühtegi piletit ei müüdud lihtsalt vaatamiseks, otsustasime neid mitte osta ja seiklesime läbi džungli tagasi tsivilisatsiooni.
Tegime Peto nimelises väikelinnas ühise lõuna Marko buffalo saatel ja sõit sai jätkuda.
Pärast sööki toimus justkui teleport. Rammestus võttis võimust ja veidi üle tunni möödus mitmel vennal magusate unenägude saatel.
Vend Einar pidas vajalikuks shotgun’i positsioonilt läbi une korduvalt oma autot päästa. Ärgates mitmel korral, kui piloot Risto möödus ja tundus, et ta on magama jäänud ning vastassuunda vajunud.
Kella viieks jõudsime Mérida ummikutesse, millest sujuvalt läbi vurasime. Saime hotellis end korraks värskendada ja linna avastama minna.
Mérida on nagu hea laps, kellel mitu nime. Valge linn, sest fassaadid on lubja ja liivakivist. Foody city, sest toit on mitmekülgne ja maitsev. Selle noodi pealt tegime õhtusöögi steikhouses, kus oli vinge interjöör, kuid ebastabiilne toidu kvaliteet. Osad said suurepärase maitseelamuse ja hea lihatüki, teised aga kuivaks grillitud käntsaka.
Õhtu lõppes mõne maitsva kokteili ja speak easy baari ning kohaliku öölokaali külastusega.
Homme Cenoted, ja Merida avastamine!
Päev 8 / Seiklused Meridas ja siin ümbruses, vend Priit: 🎤
Möödunud on imekaunis kaheksas reisipäev kuuma Mehhiko päikese all.
Hommikul kogunes entusiasmist ja elurõõmust pakatav reisiseltskond hommikusöögilauas ja tõdes üheskoos, et Merida linn on senistest üks siiramaid ja vahvamaid.
Seejärel grupp lõhestus. Kaks ekipaazi liikusid tutvuma Cenote’dega ja kolmas ekipaaz jäi tutvuma Merida linna päevaste võludega.
Küsite, et mis asi on Cenote? Imehea küsimus – Lubage esitleda Chat GPT kokkuvõtet: “Cenote (hääldus: se-no-te) on looduslik lubjakivist karstiauk või maa-alune veesilm, mida leidub eriti palju Mehhiko Yucatáni poolsaarel. Need tekkisid miljoneid aastaid tagasi, kui vihmavesi ja maa-alused jõed uuristasid pehme lubjakivi sisse koopaid. Aja jooksul nende lagede varisemisel tekkisidki avatud või poolavatud augud, mis täitusid kristallselge põhjaveega.”
Vend Vardo võttis Cenotesse kaasa ujumisprillid, millega saime vaadata ka otse Cenote sügavikku. Vaatepilt on kirjeldamatult võimas ning Priidul tekkis sellest vaatest isegi väike paanikahoog, mis sai kõrvalolevate vendade poolt kiirelt maandatud lausega: “ära muretse”.
Õhtupoole otsustasid romantilisemast elustiilist lugu pidavad vennad (Priit, Daimar, Papa Taavi ja Einar) rentida hobukaariku ja sellega väikse linnatiiru teha. Hobune nägi kõvasti vaeva et nelja täkku enda seljas ringi tassida ning kindlasti meenutab tänaseni meid hea sõnaga.
Õhtusöögi restoranis löödi järsku keset tacode söömist plats puhtaks ja pandi püsti karaoke lava. See, mis heldimusega vend Risto seda kõige pealt vaatas, on raske sõnadega edasi anda. Ilmselgelt oli aeg panna Eesti Merida elanike jaoks kaardi peale ning järgnevad 5 laulu tulid kõik meie repertuaarist. Kõige meeleolukamaks kujunes “Juulikuu lumi”, millel oli täpselt 11 kaasalauljat, aga mis oleks väljamüüdud Terminaatori kontserdi rahva häbisse pannud. Ülejäänud publik paraku seekord sõnu ei mäletanud.
Vaieldamatult teine meeldejääv laul oli El Presidente Einari sulest, kes laulis laulu “Tequila”, kus on kogu laulu peale täpselt 3 sõna. Neid sõnu publik teadis. Kõik aplodeerisid ning oli näha ka pisaraid.
Jääme sind igatsema Merida – olid meie vastu väga hea! ❤️
Päev 9 / Meridast Rio Lagartosse ja siinsed seiklused, vend Risto: 🦩
Hola reisihuvilised!
Alustasime pühapäeva hommikul varase väljasõiduga kell 9:30. Tankisime ning 3 tundi kestev sõit Meridast Rio Lagartosesse võis alata.
Rio Lagartosesse saabudes, valisime esimese rookatusega restorani ning asusime einestama. Pakutavas menüüs oli suurim õlle 195ml, mis tähendas, et pooleliitrise õlleharjumusega Vabariigi kodanikel tuli tarbida mitmeid ühikuid.
Lõunalauas sai vend Taavi Priidu poolt Buffalo, kuna nautis reipal moel parema käega jooki ning vend Daimar oli ainus, kel polnud münti, seetõttu oli ka tema sunnitud vendadele õlled välja tegema. Seejuures pakkusid mereannid palavas kliimas täiusliku maitseelamuse.
Kõhud täis, liikusime edasi päeva naela juurde, mille käigus viidi meid kahe 6-kohalise paadiga merele. Meid ootasid kaks elukogenud ilmega meremeest. Üks neist mainis alustuseks: “Igal aastal kaotab mõni ekskursiooniline oma jäseme krokodilli hammaste vahele”.
Hallivärviline sogane vesi, loguvõitu paadid ning itsitavad paadijuhid – tundus täiuslik päev krokodilli hammaste vahel maandumiseks.
Asusime paadiga teele ning kõikide ekskursiooni kirjelduses lubatud isenditega õnnestus ka kohtuda: kotkad, kured, flamingod ja krokodillid.
Krokodilli päris looduses meetri kauguselt nägemine annab nii unustamatu elamuse kui austuse selle hirmuäratava isendi vastu.
Lõpetasime ekskursiooni ühise ujumise ning fotosessiooniga Mehhiko lahes.
Ekskursioon läbi, naasesime väikelinna parimasse hotelli, et minna õhtusöögile ning uueks päevaks taastuma.
Päev 10 / Chichen Itza ja Valladolid, vend Mihkli sulest:
Hola, ¿cómo estàs?
Esmaspäeval ärkasime me väikse 4 000 elanikuga kaluriküla kõige uhkemas hotellis, sõime mittemidagiütleva hommikusöögi ja võtsime ette 2-tunnise autosõidu UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva maiade iidse linna varemetesse Chichen Itzásse. Tegemist on ühe Yucatani poolsaare kõige populaarsema vaatamisväärsusega, mida iseloomustasid kohale jõudes 5 parklatäit autosid ja üle 30 ülisuurt turistide bussi. Iga 30 meetri tagant üritati meile pähe määrida fast-tracki, aga tänu meie kindlameelsusele hoidsime selle pealt raha kokku ja reaalsuses saime ilma suurema vaevata pääslast mõne minutiga läbi. Kunagist linna iseloomustasid võimsad kivivaremed maiade elupaikadest, templist ja pallimängu platsist.
Chichen Itzá nähtud, suundusime Chef Rosalia kööki – kokkamiskursusele, mida kiidetakse internetiavarustes taevani ja mida olid mitu venda terve reisi pikkisilmi oodanud. Chef Rosalia on üle Mehhiko tuntud oma autentsete maitsete ja kokkamisstiili poolest. Temast on isegi vändatud osa Netflixi seriaalis Chef’s Table – https://www.netflix.com/us/title/81292974?s=i….
Selgus, et Chef Rosalia ise inglise keelt ei räägi, hispaania keelt räägib teise keelena ja tema emakeel on iidne maiade keel. Sel põhjusel viis koolitust läbi naisterahvast giid, kelle nimi kellelegi enam meelde ei tule.
Nägime, kuidas traditsioonilisi võtteid kasutades loodi maitseainetest segusid, pastasid maitsestamiseks ja salsat. Lisaks olid nad matnud kuumade süte vahele Mehhiko tõugu sea meie auks. Hiljem selgus, et maetud oli natuke sealiha kahte erinevasse potti, aga eks mõte on see, mis loeb. Eks? 🙃
Lisaks said julgemad vennad maitsta teravaid tšillisid, mis osutusid meie maitsemeelte jaoks täiesti söödavaks ja nõudsime veel teravamaid elamusi. Viimases hädas noppis giid põõsa pealt imetillukesed kaunad, mis väitis olevat hullemad, kui habanero. Vennad Mihkel ja Priit viskasid need endale suhu, mälusid eeskujulikul läbi ja ei teinud teist nägugi. Saa siis aru, et kas me oleme kõvemad terava sööjad, kui kohalikud?
Koolitusel oli kogu Chef Rosalia perekond rakkes – tütar tegi käsitsi tortillasid, poeg valas kõigile morssi ja ülejäänud liikmed olid köögi toimkonnas.
Kui giid palus meil lauda istuda ja hakkas toite ette tassima jõudis kohale tõdemus, et tegemist ei olnud koolitusega, vaid hoopis kommertslikuks tehtud õhtusöögiga. Paljud vennad olid lõpuks kogu kogemuses pettunud ja sõit Valladolidi möödus arutades, kus neil asjad valesti on läinud.
Valladolidi oli meile broneeritud uhke 5* hotell, kus basseiniäärses baaris saatsime päeva rahulikult õhtusse.
Päev 11 / Valladolid -> Cancun, vend Sandri sulest taas: 🏙️
Hommik algas Valladolidis, mis osutus täitsa korralikuks ja elavaks linnaks. Ainult et hommikusöögi leidmine oli omaette katsumus – kord oli koht kinni, kord rahvast täis. Lõpuks saime kõhud siiski täis ja asusime teele Cancúni poole.
Sõit möödus muretult ja oli selgelt tunda, et liigume turistika suunas – kui muidu olid teemaksud umbes 100 peesot, siis Cancúni sisenedes tuli juba 400 välja käia. Tee peal sai proovitud ka kohalikke delikatesse, ritsikaid ning tehtud üks lõbus pilt koos politseinikega.
Cancúnis ootas meid hotell otse turismipiirkonna südames – kõrged hotellid, rannabaarid ja peamine tänav täis säravaid silte. Asukoha poolest super: otse rannas, suur bassein ja kõik käe-jala juures. Ilmaga meil seekord nii hästi ei vedanud – pilved ja tugev tuul tuletasid meelde, et ilmataadile jäi altkäemaks maksmata. Päeval võtsime aga mõneks tunniks aja maha: kes suundus jõusaali, kes padeliväljakule, ja kes lihtsalt lebos basseini äärde.
Õhtul läksime linna peale, ja kui olla aus, siis pärast “päris Mehhikot” tabas meid väike kultuurishokk. Täielik turistikas – lärmakad tänavad, iga nurga peal keegi midagi müümas või kaasa tirimas. Käisime söömas ühes kohas, kus toit oli küll super, aga arve tegemise loogika oli… loominguline. Jookidele pandi omaalgatuslikult lisaraha ja eraldi maksta ei saanud, kuigi alguses nii kokku lepiti. Meie hinnang restoranile: 1–2 tärni.
See arvustus sai ka Google Review’na kirja pandud restoranile. Moraal – ei tasu jamada eurooplasega. Me end nii lihtsalt tüssata ei lase 😊
Õhtu lõpetasime kohalikus pubis, kus karaoke masin leidis taas tee meie vendade kätte. Kõrvad küll veidi vilisesid, aga tuju oli hea.
Üks vend sai päeva lõpuks veel “politseimaksu” tasuda – Cancún on oma reeglitega linn.
Päev 12 / Cancun päev 2, taas vend Sander:
Oleme juba mitmendat päeva skeemiderohkes ja tormilises Cancúni linnas. Iga arve vajab topeltkontrolli. Politsei vajab suuremaid summasid, et sind ei tülitataks, ja hooti sajab vihma.
Õnneks mäletame hägusalt Eesti 90ndaid ja oleme karastunud ida-eurooplased. Meid juba nii lihtsasti tühjaks ei raputata.
Vend Einar ärkas hommikul peekoni ja muna praadimise lõhna peale. Mr Sadam oli võtnud vaevaks hommikusööki valmistada. Meeldiva hommikusöögi saatel sai arutatud päeva plaani. Vennad tegid otsuse, et võiksime õhtul kellegi toas ühiselt einestada. Mõeldud tehtud. Päeval käisid osad shoppamas, teised padelit mängimas ja jõusaalis. Kõige väledamad jõudsid kõigisse kolmesse.
Sõbraliku mõjutamise ja suunamise peale võtsid Risto, Oliver ja Vardo enda peale poes käimise ja õhtusöögi valmistamise. Nende juhtimisel toimus vendade Kaido ja Mihkli toas meeldiv õhtusöök.
See oli täpselt see, mida vennad vajasid. Saadi reminissida lõpule jõudvast reisist. Iga vend tegi toosti. See oli vaib, mida vajasime. Hotellis ollakse tubades paaride kaupa. Vennastumine toimus just selle laua taga.
Päevad 13/14 jätkuvalt Cancunis ja kojutulek: ✈️
Cancúni viimased päevad möödusid hoopis teises rütmis, kui reisi algus. Samas oli see aktiivse reisi lõpetuseks mõnus ka. 😊
Ootasime Cancunis päikest, kuid vihmahood vaheldusid tuule ja päikesega. Kes magas unevõlga tagasi, kes käis veel viimaseid suveniiri ostlemisi tegemas, kes tegi trenni ja kes chillis niisama.
Hommikud algasid viimastel päevadel mitte hotellirestoranis, vaid meie endi tubades, mis olid pigem väikeste apartmentite moodi. Lust oli omatehtud toitu süüa – Taavi, Einar, Priit ja Kaido olid hommikuti köögipoolel sellise pühendumusega kohal, et ülejäänud said lihtsalt nautida. Või siis korra paar liigutust teha, et ka kasulikuna tunduda. Oli hea vahelduseks omatehtud toitu süüa!
Selleks, et mingitki nänni koju tuua pidime ka lisakohvri ostma. Loomulikult tahtsime selle alguses tekiilat täis laduda (kvaliteetne tekiila oli seal ca 50% soodsam). Kiirelt selgus aga tõsiasi – üks pudel tekiilat oli lubatud per kohver. Nojah, mis teha… Nüüd saab iga vend umbes ühe pitsi, et meenutada Cancúni päikest, enne kui pudel tühjaks saab. Samas rohkem rõõmu kodustele – ladusime kohvri hoopis krõpsu ja komme täis. 😊
Mõned huvitavad seigad veel. Eelviimasel õhtul ilmus basseini äärde grupp kohalikke influentsereid, kes uurisid, kes need pikad põhjamaise välimusega mehed on. No kuna me ju oleme super ilusad mehed, siis sooviti meiega loomulikult ka pilte teha (naisterahvad olid need influkad, remargi korras lisan juurde). Viisakad mehed nagu me oleme, ei hakanud me vastu vaidlema ja mõned nendega pilte ka tegid.
Ülesanne: leidke meid instast üles. Kes leiab, sellele mõtleme preemia ka välja! 😁
Kojusõit kujunes samuti seikluseks. Osad vennad otsustasid JetLagi vältimiseks kasutada unerohtu. Mõni magas terve lennu, mõni lamas lihtsalt ärkvel ja mõtles, miks see midagi ei tee. Minu puhul toimis hästi – magasin sisuliselt kogu lennu maha ja maandusin Soomes kenasti hommikul. Olin kohe kodusel ajalainel ja probleeme eriti sisseelamisega ei tulnudki.
Dallase lennujaam pakkus ka korralikku „ellujäämiskursust“. Hiiglaslikud järjekorrad, turvatöötajad ja korralik kauplemine, et jõuda järgmise lennu peale. Vahe kahe lennu vahel oli 1 tund ja 45 minutit, samas kui järjekorrad tundusid sellised, et alla 2h sealt läbi ei saa… Kogu kamp sai siiski lõpuks kenasti peale.
Kohvrite osas oli ka segadusi, aga õnneks olid ka need lõpuks Tallinnas õigel ajal kohal 😊
Nii lõppes meie Mehhiko reis. Oli au teiega seda reisi koos kogeda, vennad! Paneme reisist kokku ka video, mida kunagi saame koos vaadata. Seniks aga Adios ja järgmiste reisideni! 😉
