RTE uudiskiri annab Sulle ülevaate sellest, mis RT-maailmas toimub ja õige pea toimuma hakkab, millega tegeleb eestseisus, kus on käidud ja kuhu ilmtingimata minema peaks. Eesmärk on koondada see info sinu jaoks regulaarsesse kuukirja, et oleksid kõigega paremini kursis ning kõik oluline sõrmeviibutuse/kliki kaugusel.
3. mail, kevadise päikese all, kogunesid RT11 Haapsalu vennad koos peredega Haapsalu Talisupluskeskusesse, et osaleda üleriigilisel “Teeme ära” talgupäeval. See polnud lihtsalt tööpäev; see oli päev, mis ühendas põlvkondi, tugevdas kogukonda ja andis uue elu meie ühisele ruumile.
Töö, mis ühendab
Talgupäeva jooksul sai tehtud palju:
• Valmistati ette aluspind veeohutuse sildile, mis ootab nüüd kuivbetooni kivistumist, et püsti seada.
• Parandati ujuvsild, mis ühendab kaldapealseid ja avaveehuvilisi.
• Ehitati uus raam käigurajale, mis tagab turvalise ligipääsu veele.
Samal ajal koristasid lapsed ümbrust, näidates, et hoolimine algab varakult.
Tänu, mis kõlab südamest
Eriline tänu kuulub vendadele, kes oma käed külge panid:
• Oliver P.
• Sven K. koos tütrega
• Lauri-Kaarel M. koos lastega
• Einar T. koos tütrega
Suur tänu ka Kertule ja Merikesele, kes meid abivajadusega kurssi viisid ja kohapeal vastu võtsid.
Mõte, mis jääb
See päev ei olnud lihtsalt töötegemine; see oli kogukonna, pere ja vendluse tähistamine. See oli hetk, kus moto “Omanda, kohanda, täiusta” sai elavaks – mitte ainult sõnades, vaid tegudes.
Haapsalu jääauk ei ole enam lihtsalt koht karastamiseks; see on sümbol sellest, mida suudame koos saavutada.
Omanda, kohanda, täiusta.
Uus kandidaat Round Table Estonia laekuri ametikohale
📍 Kaarel Silmato, RT-5 Tallinn NORD
📅 Vanus: 34
💼 Töötab Nordea pangas rahapesu tõkestamise valdkonnas
🏐 Hobideks mälumäng, jalgpall ja futsal
1. Mis on su visioon või fookus uues ametis? (Mida tahaksid kindlasti ära teha või kuhu tähelepanu suunata?)
Laekur on positsioon, mis eeldab mõõdukal määral pedantsust ja samas ka konservatiivsust. Annan endale aru, et sellise suure liikumise ühise rahaga ümber käies ei saa teha asju ilma üldise konsensuseta ja üleöö. Ootaksin enne ära praeguse laekuri Mihkel Väli tehtavad ettepanekud AGMil, kuulan ära vastukaja, ja tegutseksin siis sellest lähtuvalt edasi. Ilmselt ei tule kellelegi üllatuseks, et üks peamisi murekohti on RTE fondi tootlus. Sellega on vaja tegutseda ja asju mugavalt edasi lükata mulle ei meeldi. On vaja natukene arvutada, milline edasine samm oleks kõige kuluefektiivsem ja optimaalsem, aga ma luban, et need arvutused saavad tehtud ja arutelud peetud ja lahendused välja pakutud.
Ühtlasi, nagu igale laekuri kohane, luban teha kõik selleks, et võlglased oma tengelpunga õigel ajal õigel määral kergendaksid, sest punaseid numbreid ma ei salli ja kõigi telefoninumbrid ma saan ka ilusti kätte.
2. Mis on üks asi, mis eelmistest eestseisuse hooaegadest meeldis ning mis traditsiooni/tegevust kindlasti jätkaksid?
Minu arvates on väga tähtis ja tänuväärne, kui eestseisus võtab endale kohustuseks külastada kõiki Eesti Round Table’i klubisid. Ses osas on viimaste hooaegade eestseisused näidanud head eeskuju ja eks seda eestseisus ju tegema peabki.
3. Milline Round Table üritus iseloomustab sind kõige paremini ja miks?
Kuulsin, et see Mällar pidi suhteliselt äge olema, olen korraldaja kohta palju kiidusõnu kuulnud.
4. Kui meie RT hümni „Yogi-Yogi“ osa tuleks ära vahetada millegi sinu moodi harjumise vastu, siis mida sina täiest kõrist karjuksid – ja miks just seda?
Vähe puisema Steiermarki aktsendiga tahaks karjuda: „GET TO THE CHOPPA!“. Sest üks hästi musklis onu ühes 1987. aasta märulifilmis hüüdis niimoodi hästi kõvasti.
Selle kevade üks meeldejäävamaid hetki oli, kui Soome OT-4 Seinäjoki vennad saabusid Tallinna oma traditsioonilisele kevadreisile. Mul oli suur au neid võõrustada ühisel õhtusöögil restoranis One Sixty, kus jagus rohkelt head toitu ja veelgi paremat seltskonda. Rääkisime Eesti RT liikumisest, värskelt asutatud 41. klubilisest tegevusest ning loomulikult vahetasime vimpleid ja pinne. Õhkkond oli vahetu ja siiras – just selline, mida Round Table’is enim väärtustan. Eriti suur au oli kohtuda Soome OT asutajaliikme Olli Rajalaga, kes on sündinud 1941. aastal. Kuigi nende reis oli täis elamusi ja seiklusi Tallinnas, jäi see ühine õhtu neile tõeliselt meelde. Nagu RT puhul ikka – tunne oli, justkui kohtuksid vana sõbraga esimest korda. See ongi rahvusvaheline vendlus oma parimal kujul.
13. aprilli õhtul kogunes Telliskivis iga-aastaseks kokkusaamiseks RTE fondi stipendiumi komitee, mille moodustavad RTE Fondi põhikirja järgi RTE president ja klubide presidendid ning põhikirja järgi on võimalik projektidele eraldada fondist kuni 5000€. Toetuste esitamise tähtajaks saadeti eestseisusele 4 heategevusprojekti:
Koosolek toimus tavapärases formaadis – kõigepealt lühike ego, millele järgnes projektide tutvustus klubide poolt ja arutelu projektide üle. Kõikide klubide esindajad said arutelul sõna ja võimaluse välja tuua, mis projektid ja millistel põhjustel nende vendi kõnetasid. Elava arutelu tulemusena leidsid klubide esindajad, et kõige rohkem kõnetasid neid RT-11 Haapsalu projektid, mis olid peamiselt suunatud abi vajavatele lastele. Arutelu kõnetas mitut kohal olnud venda niivõrd, et panid isiklikest vahenditest kokku veel 500€ juurde projektide elluviimiseks. Sellest tulenevalt jagas stipendiumi komitee projektidele kokku 5500€.
RT-11 Haapsalu sai mõlema projekti toetuseks kokku 3500€ ja lubasid omalt poolt projektide ära tegemiseks panna juurde 1800€. Samas ütles president Priit, et LC-11 on samuti ühisest projektist huvitatud ja üritavad ka neid projektide elluviimisel kaasata.
RT-3 Tartu ja RT-14 Saaremaa projektid said mõlemad 1000€ klausliga, et kõik lisa annetused, mis fondi veel tehakse jaotatakse 50%-50% kahe projekti vahel ära.
Koosoleku lõpuks tegi RTE laekur Mihkel Väli ülevaate fondi praegusest seisust ja edasistest plaanidest, mida saame juba eelseisval AGMil tutvustada.
RT3 kevadine traditsioon viis vennad jäistele radadele Arktikas
RT3-e juba traditsiooniks kujunenud “Presidendi reis” viis aprilli keskel 14 venda Teravmägedele. See muljetavaldav saarestik asub Arktika ookeanis, Barentsi mere ja Norra mere ristmikul ning pakkus tõelist seiklust maailma äärel.
Esimesel päeval kohtusime Svalbardi ülikooli õppejõu Riko Noormetsaga. Vestlesime Arktika piirkonna rõõmudest ja muredest – loodushoiust, naistest ja alkoholi piirangutest.
Teisel päeval suundusime mootorsaanidega Teravmägede idakaldale, et pidada lõunapaus polaarjää keskel. Teekonnal nägime jääliustike murdekohti, külastasime liustikupragu ja kihutasime lihtsalt niisama tühjal väljal kiirusel 130 km/h.
Kolmanda päeva veetsime jääklassiga laeval, nautides rahulikke loenguid linnusulgedest ja muudest polaaralade imedest. Saime oma jala külmunud veele ja kohtusime uudishimuliku morsaga, kes tuli meid lähemalt uudistama.
Õhtud möödusid ümarlaua taga süües ja karaokebaaris lauldes. Ilm oli üllatavalt sõbralik – külma oli vaid –8 kuni –10 kraadi, tuult polnud ja päike paistis katkematult kogu meie sealviibimise aja.
Reis pakkus meeldejäävaid elamusi, vendlust ja uusi vaatenurki maailma ühest kõige erilisemast nurgast.
RT5 Tallinn Nord vennad Harry Marana ja Kaarel Silmato olid õnnelikud võitjad vennavahetuse programmis ning mõlemad sattusid ka samale AGM-ile, milleks oli Šveitsis toimuv AGM. Ürituse korraldas kohalik RT36 koostöös CLUB 41 Schweiz-Suisse-Switzerland ja Ladies Circle Switzerlandiga.
Üritus toimus Asconas ja Locarnos, põhiliselt veetsime aega Locarnos järve ääres asuvas RT36 klubimajas, õigem oleks öelda lossis nimega Romantik Hotel Castello Seeschloss kuhu saate ka ise vabalt toa võtta, kui seda linna külastate. Ascona on Šveitsi madalaim linn. See asub 196 meetri kõrgusel merepinnast Lago Maggiore põhjakaldal, mida nimetatakse ka Verbano järveks.Ascona on kuulus oma pehme kliima, vanalinna ja järvepromenaadi poolest, mis on täis tänavakohvikuid ja millel on ladina õhkkond.
Üritus toimus 8-11.05.2025 kuid meie maandusime Zürichisse juba 07.05 hommikul, et saaks osa võtta 8 mai hommikul toimuvast pre tourist. Võtsime rendist auto, kuna ühistransport tundus keerukas ning rendikas nendeks päevadeks oli pigem soodne. See andis meile võimaluse avastada ja näha oluliselt rohkem. Eriti siis kui vale tee peale keerasid, mis tihtipeale osutus suurepäraseks kogemuseks. Tänu sellele õnnestus näha Milka lehmasid, tuleb välja et polegi lillad, kuskil pisikese küla tee ääres seisis ka kõigile tuntud auto DeLorean filmist Tagasi Tulevikku ning sai näha kohalikku arhitektuuri, süüa kohalikku 35 euri maksvat šnitslit ja ka mägiseid teid sai nautida autoroolis. Sai ka turistikas tehtud Chapel Bridge juures, mis on maailma vanim säilinud puidust sild aastast 1365. Teel Locarnosse läbisime ka pikkuselt viienda tunneli Euroopas milleks oli Gotthard Tunnel 16,9 km. Vaatamisväärusi jagus terve tee vältel.
Locarnosse saabudes sättisime sisse ennast hubasesse Parkhotell Emmausi rustikaalsesse hotellli, hankisime mõned õlled ja snäkid igaks juhuks ning suundusime siis klubimajja. Seal toimus ettevalmistus ürituseks, kuid vennastumine sai juba alata sellegipoolest. Kolm soome venda Soome RT15-st saabusid kohale ühe Saksa vennaga ning veini hakkas voolama ojadena. Oli väga muhe ning õhtu lõpetasime imemaitsvat pizzat süües.
Järgmine hommik suundusime pre tourile. Sõit paadiga viis meid Isole di Brissago saarele. Saarel on pikk ja kirju minevik, kui seal on olnud ja on tänaseni nö. botaanikaaed, kus on üle 2000 eri liigi taimesid, puid jne. üle maailma. Nimelt on saarel nii imeline kliima oma asukoha tõttu, et see toimib justkui vabas õhus oleva kasvuhoonena ja see võimaldab seal erinevatel liikidel edukalt ellu jääda. Kui umbes tunnine ringkäik giidiga oli lõppenud ootas meid mõnus lõunasöök ja muidugi ime hea vein ja õlu. Peale seda suundusime tagasi mandrile ja saime osa Locarno vanalinna tuurist giidiga. Väga värvikas ajalugu on nii pisikesel kohal ning sellest võiks pikalt rääkida. Õhtu lõppes meeleoluka õhtusöögiga restoranis, mis asus klubimajast kohe üle tee, Ristorante al Lago. Toidud olid väga maitsvad ning veini läks ojadena. Juttu sai vendadega vesteldud vahetpidamata ja kui arvasid, et enam paremaks ei saa minna siis tegelt läks.
Üheksanda mai hommikul enam nii kerge ärgata polnud, aga ei olnud viga. Kuna meil oli vaba aega, siis otsustasime, et sõidame ka Itaaliasse korra, sest see on ju nii lähedal. Mõeldud tehtud, tunnike sõitu ja olime Itaalias,Campione d’Italia nimelises kohas, mis on väike osa Itaaliat ümbritsetud Šveitsiga. Seal nägime Euroopa suurimat kasiinot, mis nägi välja kole nagu öö. Muidu oli väike vaikne kohake Lago di Lugano järve kaldal. Suundusime tagasi Locarnosse, võtsime mõned espresso martinid lipsutaha ning veetsime vendadega aega. Kell 16 algas kogunemine ning suundusime õhtusesse peokohta. Oli mõnus elav muusika, palju erinevaid napse ning palju uusi tutvusi. Soome vennad said ka ühe auto pagassist osta endale Šveitsi RT rätikud ning otsustasid täiskuu valgel minna järve ujuma, sest uusi rätikuid oli vaja ju testida.Tõmbasime peale seda otsad kokku või noh mina Harry tõmbasin, et valmistuda uueks päevaks. Kõvemad vennad vennastusid ikka hommikutundideni nagu kuulda oli.
Kümnendal mail andis ikka eelmise päeva pidu kenasti tunda ja sai kõvasti puhatud, et õhtul galale minna. Gala toimus ilusas hotellis Parkhotel Delta Wellbeing Resort Ascona. Oli väga viks ja viisakas õhtusöök ning sotsialiseerumine ja kuskil kella 23 paiku sai seegi osa läbi ja oli võimalus minna afterpartyle. Muidugi Šveitsi uue presidendi kasukas läks jalutama. Oli mul au seda valvata ning paaril korral selle vargust vältida, kuid lõpuks vend Kaarel murdus ning tegi katse, millel ma juhtuda lasin. Paraku jooksis ta vales suunas ja jäi presidendi kaasale vahele ja tagastas kasuka. Küll aga ei takistanud see teisi ning õhtu lõpuks see pihta pandi, kahjuks ei mäleta kes need edukad olid.
Viimase päeva hommikul ootas meid Ristorante al Lagos hommikune brunch austrite ja šampanjaga. Seal vahetasime viimaseid muljeid vendadega, kellega rohkem kellega vähem aga mälestused sündmusest olid super positiivsed ja tänaseni tuleb kananahk ihule kui mõelda sellele.
Pakkisime veel kolm Soome venda ka auto peale ning asusime lennujaama poole teele. Teekond oli vägev, sest nüüd sattusime sõitma nendesse mägedesse, mida varem kaugelt nägime. Uskumatud vaated ja loodus, metsad mäenõlvadel, lumised mäetipud ja lilli täis aasad. Käisime suure tammi peal, kus on filmitud James Bondi film Golden Eye üks osa, milles ta põgenes pahalaste eest ja hüppas siis sealt tammilt alla. Täna saavad kõik seal ise kogeda seda benji hüpet. Ka õnnestus San Bernandinost läbi sõita ja sattusime 2066 meetri kõrgusele. Kaarel oli mitu päeva rääkinud, et tahaks ikka Liechtensteinis ka ära käia, et see on üks pisike riik, kuhu naljalt ei satu. Kuigi algselt oli plaan siis lõpuks plaani sinna minna polnud, sest tundus et sõit kisub pikaks, siis üks hea “vale” pööre ning sattusime siiski ka sinna. Seal tegime vendadega maitsva lõuna ning teekond lennujaama sai jätkuda. Ehk siis saime käia kolmes riigis ning kogeda väga ägedat AGM-i tänu suurepärastele Šveitsi ja ka muude riikide vendadele, kes olid üli sõbralikud, naljakad ja abivalmid. Kaks Šveitsi venda tulevad ka meie AGM-ile juba see aasta ning sai ka kokkulepitud kutsete saatmine uue aasta AGM-i tarvis mitmetele välkaritele Šveitsist, Saksamaalt ja Taanist.
Minu jaoks oli see esimene teise riigi klubi sündmuse külastus ning ausalt, ei tea miks varem pole käinud. Soovitan kõigil vendadel minna, kes pole käinud ja kes vähegi saavad minna sellistele sündmustele rahvusvaheliselt.
RT15 Tallinn tähistas 15.05.2025 oma 10. juubelit meeldejääva ühiskoosolekuga, millele andsid hoogu ristivennad RT2 Tallinnast ning ühisklubina liitunud RT7 Tallinn.
Juubeliõhtu sai väärika alguse ajaloolise pika koosviibimisega Mustpeade majas – just seal, kus 10 aastat tagasi toimus RT15 charterdamine. Pikal räägiti põnevaid lugusid Mustpeade vennaskonnast, kelle traditsioonid elavad edasi tänaseni.
Seejärel liiguti restorani Troika, kus peeti pidulik õhtusöök ning kolme klubi ühiskoosolek. Õhtu jooksul kõlas mitmeid sisukaid sõnavõtte ja meeleolu oli ülev ning vennalik.
Sündmusel osales kokku 32 venda klubidest RT1, RT2, RT5, RT7, RT10, RT11 ja RT15. Tegemist oli tõeliselt meeleoluka ja meeldejääva õhtuga – vennad jäid väga rahule!
RT15 tänab kõiki osalejaid!
27. märtsil pidasid RT-5, LC-5 ja RT-9 Pirita sadamas restoranis Sardiinid ühisklubi. Koosoleku lõpul nägi RT-9 vend Egon, et Tallinna vendade patukann on jäetud ilma asjakohase järelevalveta ja otsustas kannu Paide klubi valdusse võtta.
Olime kuskil Kosel (Tallinna ja Paide vahel), kui juba RT-5 vennad helistasid ja nõudsid selgitusi. Rahustasime, et kõik on kontrolli all, kannu pandimajja ei vii ja korraldame korraliku pandilunastuse.
Üsna kiirelt jõudsime järelduseni, et tallinlased saavad oma kannu tagasi pärast jalkamängu. Mõeldud–tehtud – broneerisime jalgpallihalli, vaatasime YouTube’ist jalkatutoriale ja panime võistluse püsti.
Kellelgi tuli hea idee korraldada võistlus formaadis Tallinn vs. Ülejäänud Eesti, st et RT-5 võis endale appi kutsuda vendasid teistest Tallinna klubidest ja RT-9 ülejäänud Eestist. Paraku oli etteteatamisaeg liiga lühike, et teiste klubide vendasid märkimisväärselt juurde saada (mõned siiski tulid).
Platsile saime mängu eel kokku 23 venda, vanakest või kandidaati, mis tähendas seda, et RT-5 oli kohal ühe varumehega ja Paidel polnud ühtki. Kõik said 90 minutit järjest valu.
Mängust liiga pikalt polegi rääkida – käis kõva andmine ja Paide vajutas kahel korral vastasele ära. Mõlema värava autoriks RT-9 old ja praegune OT-2 president Priit Paatsi. Paide võitu võis muidugi juba enne mängu ennustada, kuna meil oli rohkem putsadega vendi rivis.
Mängu järel korraldas RT-5 president Rudolf uhke tseremoonia – tegime kõik patukannuringi ja andsime pidulikult kannu Tallinna vendadele tagasi. Kõik oli väga ilusas Round Table’i vaimus.
Järgmisel päeval olid RT-9 chat’id täis hädaldamist haigete lihaste ja kõndimisvõimetuse üle. No oli päriselt ka raske. Sel külaline/kandidaat Harri võttis sündmuse korrektselt kokku – “See on esimene RT spordiüritus, mida ma ootan, kuna see on esimene PÄRIS spordiüritus.”
Tasub märkida, et mängu mitteametlikuks MVP-ks valiti RT-9 asutajaliige, 61-aastane Priit Põder, kes tegi väljakul kaasa kõik 90 minutit ja läbi kelle toimus oluline osa Paide ründetegevusest.
Saime mängu kohta nii palju head tagasisidet, et veeretame mõtet see iga-aastaseks teha. Võistluse korraldamine on üsna soodne, meil on Eesti keskel hea jalkahall (järgmisel aastal on juba ka uued olmeruumid olemas) ja piisab, kui saame kokku 22 venda. Tulevikus proovime küll ilma kannuvarguseta selleni jõuda.
William Vesilind 2nd Annual, 20 years later edition RT ja LC diskgolfipäev oli täis liikumist ja naeru, õppimist ja meeleolukat mängulisust.
Meie diskgolfipäev algas energilise ja mängulise koolitusega, kus Eesti tipp-discgolfarist treener Rasmus Metsamaa andis edasi kasulikke nippe tehnikate õppimiseks läbi mängude ja lõi mõnusa õhkkonna.
Seejärel suundusime rajale – igaüks sai oma vast õpitu proovile panna ning ilusat ilma nautida. Lisaks silkas kaasa treener, andes jooksvalt nõu ja julgustust. Ilm oli suurepärane, tuju veel parem ja kettaid lendas igas suunas.
Päeva lõpus, radade läbimise järel, said osalejad keha kinnitada hea-paremaga – LC11 õe Liis Leini valmistatud charcuterie-snäkikarpide ja muffinitega.
Tunnustasime parimat mees- ja naisvõistlejat punktide järgi, aga võitjateks olid tegelikult kõik, kes kohale tulid, sest ilm oli lihtsalt mega, treener Rasmus väga tore ja looduses ühendav päev nii vendadele kui õdedele andis mõnusa positiivse vaibi alanud nädalavahetusele.