RTE uudiskiri annab Sulle ülevaate sellest, mis RT-maailmas toimub ja õige pea toimuma hakkab, millega tegeleb eestseisus, kus on käidud ja kuhu ilmtingimata minema peaks. Eesmärk on koondada see info sinu jaoks regulaarsesse kuukirja, et oleksid kõigega paremini kursis ning kõik oluline sõrmeviibutuse/kliki kaugusel.
Meie Asepresident Tendo Lindvest külastas RT-4 Hiiumaa Koosolekut ning kirjutas seiklusest Tahkuna Tuletornis
Sain kutse Hiiumaa RT-4lt Oktoobri esimesel reedel toimuvale klubile, mis tundus liiga põnev, et mitte vastu võtta. Häbiväärne küll tunnistada, aga oma RT karjääri jooksul polnud ma veel Hiiumaa klubisse sattunud. Kuid nüüd, pärast seda külastust, võin kindlalt öelda, et see polnud kindlasti viimane kord!
Pakitud paar vajalikku asja, väike kingitus Hiiumaa vendadele ja teele asusin koos RT2 oldide Kristjan Adamsoni ja Kristjan-Raul Pettineniga. Sõit Hiiumaale on vaid lust kui kaasas on paar vahvat klubivenda – muud polegi vaja 🙂!
Sügav kummardus Hiiumaa vendadele! Kogu korraldus oli suurepärane – meid ootas mugav transport, koosolekul olid ootamas suurepärased söögid ja joogid, ning koosoleku paik oli lihtsalt hingemattev. Koosolek toimus nimelt Tahkuna tuletornis! Pikk toimus tuletorni tipus ja koosolek tuletorni sees. Sõnadest jääb puudu, et kirjeldada seda vaadet ja atmosfääri. Mõnusalt hea koht koos toredate vendadega.
Pärast koosolekut tehti kiire ühispilt, ja siis suunduti edasi linna. Kohalikus baaris oli kahjuks natuke vaikne, mistõttu enamik suundus edasi Carribasse. Mina jäin koos Hiiumaa klubi presidendi Raineriga veel viimasele õllele vaiksemasse baari. Ja õhtu lõpetuseks sai mind külalislahkelt võõrustatud Raineri kodus – kuidas siis muidu, kui vennalikult!
Hommikul oli minuti pealt auto vastas, ja varajane äratus tõi meid kenasti koos Kristjan Adamsoniga lennujaama. Sellest reisist jääb ainult üks mõte – kui sa pole veel Hiiumaa klubi külastanud, siis kindlasti tuleb see oma RT-kogemuse listi lisada!
Suur tänu Hiiumaa vendadele ja kohtumiseni järgmistel sündmustel!
Tabler Exchange Šveitsi AGMist kirjutas Egon Oraste RT9
Mina, Lauri ja Rene saime kokku Tallinna lennujaamas varasel 2. mai hommikul, et alustada lendu Zürichisse. Ken pidi meiega liituma kohapeal, kuna tema jõudis Šveitsi päev-kaks varem. Lend läks sujuvalt ning olime kohaliku aja järgi üsna vara Šveitsi suurimas linnas. Plaan oli rongiga edasi Lucerne’i sõita, aga kuna meil kiiret polnud, otsustasime Zürichis natuke ringi vaadata.
Selgus, et kohalikud ei ole just väga varased ärkajad ja meil oli raskusi hommikusöögi leidmisega. Lõpuks juhatas meid lahke taksojuht väidetavalt maailma vanimasse taimetoidurestorani. Pärast kehakinnitust jalutasime veel natuke linnas ringi ja suundusime siis rongijaama. Rongis ilmselt veidi tukastasime ja peatselt olimegi juba Lucernes. Jalutuskäik rongijaamast hotellini ei olnud kuigi pikk, kuid suutsime siiski teel mõne kohaliku lokaali hõngu nautida.
Ööbisime seekord kapselhotellis, mis tähendas tavapärasest kitsamaid tingimusi – kaks “tuba” olid näiteks üksteise peal. Lounge ja muud ühiskasutatavad ruumid olid aga väga korralikud, mistõttu oli tegu põneva majutuskogemusega. Tutvusime seal juba esimeste teibleritega teistest riikidest ja tundsime end mõnusalt.
Esimene õhtu algas welcome party’ga ajaloolises pubis, kus sai muuhulgas ka karaoket laulda. Laiali jagati õlle talongid ja pidu sai hoo sisse. Õues toimetas foodtruck, mis pakkus kohalikku hõrgutist – corndog’e. Vendi oli palju ja õhtu möödus kiiresti. Mäletan, et saime seal ka Keniga kokku (kui mitte varem) ja kaotasime lauajalgpallis kohalikele vendadele korralikult, vist ei löönud ühtegi väravat. Hiljem suundusime veel linna peale, et uurida reede ööelu, aga selgus, et Lucerne pole just ööelu linn – siiski, 2-3ni oli tegevust küll.
Järgmisel päeval, täis värskust, ootas meid sisutihe programm. Pärast hommikusööki kiirustasime väliskülalistele mõeldud linnatuurile, mida juhatas giid. Ajalooline linn oli kaunis ja aeg lendas taas. Lõuna pidi algselt toimuma maalilises restoranis, kuid eelmisel päeval leidis seal aset mingi bakteri puhang. Kiire ümberkorralduse tulemusena lõunatasime hoopis spordistaadionil. Toit oli korralik ja jooki jagus ka. Tekkis võimalus ka väikese pubcrawli korraldamiseks, elu oli ilus.
Hiljem tukastasime natuke kapslites ja hakkasime juba galaõhtuks valmistuma. Gala toimus maailmakuulsas kasiinos, mida väisavad tihti kuulsused ja prominendid. Kasiino asus kohe järve kaldal, pakkudes suurepäraseid võimalusi vendadel pilte teha – nagu ikka. Pärast ametlikku osa ulatati meile taas talongid, mille abil saime ka ise kasiinos õnne proovida. Eesti vendadele õnn siiski ei naeratanud. Õhtu möödus tantsu ja naeruga, nagu ikka.
Pühapäeval meil kiiret polnud. Tegime linna peal väikese jalutuskäigu ja avastasime vaatamisväärsusi omal käel. Seejärel rongiga Zürichisse ja lennuga tagasi koju.
Kokkuvõttes meeldis see reis meile kõigile neljale väga. Korralduslikult oli kõik suurepärane ja halbu üllatusi ei olnud. Jääme ootama järgmist välisüritust, olgu see siis AGM või mõni muu klubiline sündmus.
Lisaks reisis oma kuludega Klen Laus RT-1, kes kommenteeris järgnevalt:
“Hunnitud vaated ja maailma parim raudteetaristu, venna korraldatud lend alpide kohal, AGM pretour kerge mägimatka ja fantastilise toidu-joogiga, kord ja puhtus, ööbimised kapselhotellis, welcome järve peal, kolmekeelne AGM koosolek, galaõhtu kasiinos, fantastilised vennad üle terve Euroopa – see on Šveitsi AGM.”
Tõnis Kuusk, praegune RTE president ja RT5 Tallinn NORD liige, valiti hiljuti NEA (North Europe and Americas) Chairmaniks hooajaks 2025/2026. Helistasin talle, et õnnitleda ning uurida, mida see uus roll endast täpsemalt kujutab ja millised ülesanded sellega kaasnevad.
Tõnis selgitas, et NEA Chairmani amet hõlmab geograafiliselt väga laia ala – Põhja-Euroopat ja Ameerikat. “Põhja-Euroopa alla kuuluvad kõik Skandinaavia riigid ja Baltikum, samuti Island. Ameerikas aga USA, Kanada, Suriname, Trinidad ja Tobago,” sõnas Tõnis. Tegemist on Round Table’i kõige suurema regiooniga, mis teeb selle juhtimise üsna keeruliseks ja väljakutseid täis.
NEA Chairmani peamine ülesanne on regiooni arendamine. Tõnis rõhutas, et üks olulisemaid eesmärke on aidata kaasa liikmeskonna kasvule ning koordineerida riikidevahelist koostööd. “Chairmani töö on hoolitseda, et assotsiatsioonid saaksid toetada üksteist – olgu see siis uute klubide loomisel või olemasolevate elujõulisena hoidmisel,” märkis ta. Erilise tähelepanu saavad tema sõnul Leedu ja Läti, kellele on vaja aidata korralikult jalad alla saada. Samuti on USA laienemine üks võtmeküsimusi: “Tulevikus tahaksime kindlustada, et Ameerika saaks omaette regiooniks.”
Lisaks peab NEA Chairman aktiivselt liikuma ja külastama erinevaid assotsiatsioone, olles lüli oma regiooni ja RTI (Round Table International) vahel. Tõnis rõhutas, et tema ülesanne on esindada oma regiooni huve rahvusvahelises juhatuses, vahendada infot ja leida lahendusi muredele, mis regiooni liikmetel tekkida võivad.
Tõnis on oma uue väljakutse ees põnevil ja kindel, et saab hakkama: “Töö on suur ja vastutusrikas, aga see on just see, mis paneb mind rohkem pingutama ja oma panust andma.” Lõpetuseks rõhutas ta, et NEA Chairmani roll on täita rahvusvahelist ühenduslüli funktsiooni ja võidelda regiooni õiguste eest rahvusvahelisel tasandil.
Soovime Tõnisele palju edu ja jõudu tema uues rollis!
RT-11 Haapsalu klubi traditsiooniline KVR (Kas Või Riiga) sai alguse 2020. aastal, kui Kaido Kuus ja Daimar Taalfeld selle idee ühel koosolekul välja pakkusid. Idee sündis naljaga pooleks, kuna reisimispiirangute tõttu polnud keegi ammu kodust kaugemale saanud. Kaido selgitab: „Viskasime nalja, et reisiks kasvõi Riiga. Sellest saigi meie ürituse nimi.“
KVR-i mõte on pakkuda üllatusi ja seikluslikkust. Ainult korraldajad teavad sihtkohta, ülejäänud osalejad saavad teada alles vahetult enne lendu. Kaido sõnul on selle ürituse võlu just ootamatuses – planeeritakse väikesi eksitusi ja vihjeid, et segadust tekitada. Näiteks määratakse lennupileti hind ligikaudselt ja tehakse plaanide kohta saladuskatte all vihjeid, kuid tõeline sihtkoht selgub alles viimasel hetkel.
Esimene ametlik KVR reis toimus 2021. aasta oktoobris, mil klubi kogunes Tallinna lennujaamas. Alguses oli küll plaan minna Riiga, kuid osalejad viidi hoopis Stockholmi. Sellest esimesest reisist alates on KVR muutunud iga-aastaseks traditsiooniks, mida kõik ootavad.
Reis toimub tavaliselt sügisel ning kestab 3-4 päeva. Klubi liikmed teavad ainult seda, et nad kogunevad lennujaamas, kuid mis edasi saab, jääb saladuseks kuni viimase hetkeni.
Osalejate jaoks on reisi peamine võlu just teadmatus. Kahtlustatakse kõike – sihtkohta arvatakse välja vihjete põhjal ning tihti püütakse ka korraldajate trikke läbi näha. Einar Tiimla, kes on osalenud mitmel KVR-i reisil, kirjeldab: „Kuigi me lennujaamas kokku saame, ei tähenda see veel midagi. Kord viisid nad meid hoopis bussiga sadamasse ja sõitsime Rootsi kruiisile.“
Isegi siis, kui tundub, et sihtkoht on teada, võib ette tulla ootamatusi. „Üks aasta saime Riia lennujaamas Jurmala kolme päeva plaani kätte ja mõtlesime, et seekord olemegi Riias. Kuid siis veetsime paar tundi lennujaama äriklassi lounge’is ja lõpuks selgus, et läheme hoopis Dublini,“ meenutab Einar.
Viimane KVR reis toimus 2024. aasta oktoobris Frankfurti. Ka sel korral hoiti sihtkohta saladuses kuni viimase hetkeni. Einar kirjeldab, kuidas nad lennujaamas üritasid erinevate vihjete põhjal aru saada, kuhu nad lähevad, kuid lõpuks selgus sihtkoht alles vahetult enne lennukile minekut.
Reisil kogetakse alati midagi unustamatut. Kaido toob näiteks Risto Kriiki legendaarseid apsakaid reiside ajal: „Risto suudab vabalt oma käsipagasi lennujaama loungesse jätta ja ainult arvutikotiga reisi ära teha. Tagasiteel pole muidugi ime, et ka viimane ese – läpaka kott – on hotelli ununenud.“ Sellised väikesed seiklused lisavad reisile alati värvi ja naeru.
Ka viimane Frankfurdi seiklus ei olnud erand, kui Kaido ja Daimar korraldasid grupile meeldejääva sõidu väikeste lahtiste autodega läbi linna. See oli tõeline elamus kõigile.
KVR pole aga ainult salapära ja üllatused – see süvendab ka vennalikke sidemeid ja tugevdab klubi ühtsustunnet. Kaido toob välja, et see traditsioon on inspireeritud klubi suurest Route 66 reisist USA-sse, kus vennalikud suhted kasvasid märkimisväärselt. „Sellised reisid loovad tugevama sideme ja annavad võimaluse kogeda midagi erilist koos,“ lisab ta.
Tänan Kaidot ja Einarit, kes aitasid kirjutada seda artiklit!
Minu reis Islandile algas eelmise kolmapäeva varahommikul, kui mu IRO kingad mind Islandile viisid. Seekord toimus meie Põhja-Euroopa ja Ameerika regiooni aastakoosolek Svalbarðseyris, mis asub vaid lühikese autosõidu kaugusel Akureyrist, kus ma olin juba varem käinud. Kuid kuuldes, et koosolek toimub seal, olin väga elevil võimaluse üle taas Põhja-Islandi looduslikku ilu kogeda. Minu reis modernsete viikingite sekka algas oktoobrikuu kolmandal kolmapäeval, kuid meie asepresident Tendo ja president Tõnis olid juba eelmise nädala lõpust aastakoosoleku pretuuril.
PRETUUR
Islandi vennad oskavad pretuuri korraldamist tõeliselt hästi!
“ Vennad olid sõbralikud, hoolitsevad ja otsekohesed – tõeline rõõm nendega aega veeta. Kohe lennujaama saabudes hoolitseti meie eest igati ja ühtegi muret ei olnud. Kõik sujus nagu kellavärk. Kes soovis, sellele oli alati olemas ka märjuke, nii et meeleolu oli lõbus ja vaba.
Pretuur pakkus unustamatuid kogemusi, mida mujalt ei leia. Üks kõige meeldejäävamaid hetki oli liustikul käimine koos varustusega – päris ohtlik ettevõtmine, kui midagi valesti teha, aga giidi juhendamisel oli see turvaline ja äärmiselt põnev. Islandi loodus oli lihtsalt hingemattev, see jättis kustumatu mulje.
Pretuuri kõige olulisem osa on aga võimalus saada lähedasemaks väikese seltskonnaga. Meie grupp oli vaid 12-liikmeline, ja nagu varasematel pretuuridelgi, leidsin ka seekord endale uusi sõpru kogu eluks. Siiralt soovitan kõigile, kes rahvusvahelistele üritustele lähevad – pretuur on üks selle parimaid osi!“ – Tõnis Kuusk RT5 Tallinn NORD
Enne kui oma teekonna Svalbarðseyri suunas ette võtsin, kasutasin kolmapäeva selleks, et veeta aega vendadega Reykjavíkis. Kohale jõudes korjas mind peale teise generatsiooni vend Björnvin, kes viis mu juba edasi RT1 ja Islandi past-president Viðari juurds. Selline fantastiline võõrustamine Islandil on tõesti muljetavaldav: esimest korda kohanud vend pakkus kodumajutust ja Viðar, kes helistas nädal varem kuuldes, et saabun kolmapäeval, uuris, kas ma sooviksin koos temaga ja Norra välkaritega spaasse minna. Mõeldud, tehtud ning pärast kerget lõunat Reykjavíki südalinnas veetsime õhtupooliku spas, enne kui koos teiste kohalikega Reykjavíki südalinnas uuesti õhtustama läksime. Kokkuvõttes oli see tore päev täis vendlust ja meeldejäävaid hetki.
Neljapäev algas varakult ning pärast kohvi ja pannkooke kurikuulsas Loki kohvikus alustasime umbes kuue tunni pikkust sõitu välkarite bussiga Svalbarðseyri suunas, et osaleda regiooni aastakoosolekul. Alguses tundus, et igaüks saab bussis oma rea, kuid pärast kahte järgnevat peatust oli buss puupüsti täis. Peatusi oli omajagu, mida oli ka oodata, kuid rõõmustav oli, et need polnud kõik bensiinijaama peatused; sai ka korra teepervel olevat koske vaatamas käidud.
Svalbarðseyri jõudes selgus, et Islandi vennad olid Eesti poistele pool majast kinni pannud ning selle idülli ainus puudus oli mu puhtaid riideid sisaldav kohver, mille Finnair oli päev varem ära kaotanud. Õnneks liitus meie reisigrupiga vend Rudolf Purge, kes oli mu eelmise õhtu järgi toodud kohvri Keflavíkist endaga kaasa võtnud ning jõudis teise välkarite bussiga umbes tunni aja võrra hiljem. Asjad käes, oligi juba aeg minna tervituspeole, mille teemaks oli „Fimman á Fimmtudegi“, mis sisuliselt tähendab „Loto neljapäeva“. Tervituskõned kuulatud ja kõhud täis, ei lasknud ma õhtul väga pikale venida, sest mul on kaine oktoober ja ausalt öeldes polnud seal mingisugust ööelu, seega suundusin tagasi majutusse ja tõmbasin õhtule joone alla.
Reede on NEA regiooni eestseisuste koosolekute päev. Suurematel riikidel, nagu Norra, Soome ja Rootsi, oli juba enne NEA regiooni loomist kokkulepe, et tuuakse kohale kogu oma eestseisus. Näiteks Soome eestseisuse koosseisu kuuluvad ka regiooni esimehed ning nende eestseisuse koosolekud on ametlikult 21-liikmelised, kellest enamik oli ka Islandil kohal. See on just see koht, kus suuremad riigid võtavad reede ja korraldavad tõsise töökoosoleku. Eesti delegatsioon sellist vajadust ei näinud; me olime ju eestseisusest kolmekesi ja otsustasime pigem päeva tuuridel veeta. Koos venna Rudolfi ja Norra välkaritega korraldas vend Viðar meile vennaliku soodusega oma sugulaste poolt peetava Islandi vanima vaalavaatluspaadituuri fjordide vahel, ning nii saimegi ülekasvanud mereelukaid uudistada. Lõpetuseks korraldati meile kiire kalastusretk fjordile, kus vend Purgel õnnestus ka üks kala kinni püüda.
Reede õhtu oli minu jaoks võib-olla kõige meeldejäävam osa nädalavahetusest. Selle asemel, et pidada suur ühine õhtusöök, jagati meid väiksematesse gruppidesse ja kutsuti kohalike vendade kodudesse õhtust sööma. Kodupeod on üldiselt Euromeetingute teema, kuid see sobis mulle hästi, kuna sattusin oma hea sõbra RT5 venna Elvari juurde, keda ma polnud mitu aastat näinud. Seltskond oli kirev ja isegi mälumäng toimus, kus õnneks ma viimaseks ei jäänud. Tõenäoliselt oleks vend Silmato seal poisid elusalt söönud, aga see selleks. Ühel hetkel oli juba buss maja ees ja suundusime RT5 klubimaja peole. Seal pikalt olla ei viitsinud, kuna laupäeval olid ees nii ametite töötoad kui ka aastakoosolek, seega vaatasime natuke koos vend Purgega, kuidas kari Soome mehi Scooter’i saatel tantsupõrandal möllas (hiljem selgus, et Saksa reivi ja techno gröösus H.P. Baxxter oli Islandil, mis selgitas ka muusika valikut), ning läksime koju ära.
Laupäeva hommik algas kiire sõiduga kohalikku kooli, mis oli töötubade ja aastakoosoleku jaoks üles seatud. Esimene etapp koosolekutest oli loomulikult IRO-de töötuba, kus arutelu keskendus loomulikult rahvusvahelisele reisimisele ja vendade reisifondide propageerimisele. Näiteks annab Rootsi RT oma üksikliikmetele kuni 250 eurot rahvusvaheliste ürituste külastamiseks, samal ajal kui klubid saavad taotleda kuni 1000 eurot, mis on sarnane meie reisifondiga. Rääkisin ka meie noore venna programmist, mis kõnetas ka teisi IRO-sid. Tõesti, me täiustame koos mitte ainult riiklikul ja klubi tasandil, vaid ka rahvusvaheliselt meie liikumist. Tõstatati ka küsimus, et riigid peaksid rohkem koostööd tegema, et näiteks riiklike AGM-ide toimumiskuupäevad ei kattuks, ning vennad ei peaks valima samal kuupäeval toimuvate AGM-ide vahel. Lisaks arutati kommunikatsiooni tähtsust kodustule vendadele, sealhulgas uudiskirjade, ürituste kokkuvõtete ja otseülekannete jagamist, et edendada rahvusvahelist vendlust. Rõhutati ka ürituste teabe esitamise olulisust inglise keeles, mis tulenes Prantsusmaa poolaasta koosoleku kodulehest, kuhu on kutsutud suur hulk välkarid, kuid koduleht pole inglise keelde tõlgitud.
“Fookuses oli loomulikult liikmeskonna kasv, mis on olnud keskseks teemaks kõikjal. Iga riik tõi välja oma edulood ja viisid, kuidas on suudetud organisatsiooni edasi viia. Saime palju uusi ja huvitavaid ideid, kuidas ka meie enda tegemisi paremini korraldada.
Näiteks on mitmes riigis, sarnaselt Eestile, alustatud WhatsAppi kogukondade loomisega, et tõhustada suhtlust ja kaasatust. Jagati ka praktikaid, kuidas seda on edukalt kasutatud ja mis on toiminud. Teine huvitav näide oli ajakirjade digitaliseerimine – mitmed riigid on liikunud selle poole, et vähendada trükikoguseid ja pakkuda valikuvõimalust: kes soovib, saab ajakirja digitaalselt, ja kellele meeldib paberil, saab selle endiselt trükituna.
Arutasime ka mitmeid ideid, mida võiks Eestis rakendada. Üheks oluliseks arutelu teemaks oli mõistmine, et kõiki lahendusi ei saa automaatselt üle võtta, kuna kultuurilised erinevused ja organisatsioonide vanus mängivad suurt rolli. Siin tulebki appi meie moto „Adapt, Adopt, Improve“ – tuleb leida parimad lahendused kõigile!” – Tõnis Kuusk
Koosolekul arutati mitmeid teemasid alates regiooni juhtkirja tõlgendamisest kuni uute assotsiatsioonide avamiseni. Oluline on mainida, et Lõuna-Ameerikas on avanemas uus assotsiatsioon. Nimelt kogunevad vennad Georgetownis, Guyanas, kus charterdatav klubi korraldab lõbusa nädalavahetuse, mis toimub 30. novembrist 2024. aastal. Üritus algab reede õhtul tervituspeoga, kus pakutakse õhtusööki ja jooke. Laupäeval toimub klubi charteri koosolek ning pühapäeval lõõgastutakse vabas õhus, kuigi täpne tegevus on veel kinnitamisel. Nädalavahetus lõppeb esmaspäeval osalejate lahkumisega. Osalemistasu on 350 USA dollarit, mis hõlmab kolme ööd jagatud toas ning toitlustamist tervituspeol ja charterdamise koosolekul. Kuigi see on juba peagi toimumas, pakub see suurepärast võimalust veeta aega koos uute vendadega ja saada osa millestki olulisest RT maastikul. Lisaks tutvustati järgmist regiooni aastakoosolekut Surinames. 2019. aastal Eestis toimunud NEA aastakoosolekul otsustasime lisada korraldajate nimekirja Suriname, kes ootab kõiki vendi juba järgmisel aastal oktoobris Lõuna-Ameerikat väisama. Kuigi Suriname liikumine on väike, on nende assotsiatsioon olnud liikumises juba 70 aastat. Lõpetuseks tooksin välja kõige olulisema: meie vend ja praegune Round Table Eesti president võeti vastu NEA esimeheks aastateks 2025–2026. See on kolmas Eesti vend, kes meie 35-aastase liikumise ajaloos saab RTI eestseisuse liikmeks. Oma rolli astub ta ametisse Indias toimuval maailma koosolekul septembris 2025. Palju õnne, vennad! 2025. aastal on RTI juhatuses kaks Eesti venda, mis on kindlasti suur au meie väikesele, kuid võimsale liikumisele
Kui teised koosolekutel osalesid, käis Rudolf Purge seiklemas.
“Võtsin osa reedesest day tourist, mis viis meid kõigepealt Akureyri aastaringsesse jõulukülla. Sai osta kõikvõimalikku jõulukraami kuuseehetest kuni kohaliku käsitööni. Pärast lõunasööki külastasime RT venna üliedukat jäätisekohvikut, mille rikkalik valik võttis kõigi silme eest kirjuks. Selgub, et islandlased on tõelised jäätisefännid – neil on isegi olemas eraldi sõna tähistamaks ajaveetmist, kus sõidetakse jäätisekohvikusse, valitakse välja endale meelepärane maius ja seejärel kruiisitakse lihtsalt autoga ringi – ísbíltúr. Päeva teine pool möödus Forest Lagoon spaas, kus loodusliku geotermaalveebasseini mõnusid nautisime koos joovastava märjukese ja parima tablerite seltskonnaga.” – Rudolf Purge RT5 Tallinn Nord
Kui koosolek oli tehtud, jäi meil üle vaid oodata õhtust programmi, mis seekord ei olnud gaala, vaid hoogne Réttarball (eestikeeli kampsuni pidu), mis tutvustas meid Islandi traditsioonidega. Kampsunid selga tõmmatud, kogunesime samasse koolimajja, kus pakuti traditsioonilist toitu ja joogipoolist. NEA auhinnad anti välja ürituse alguses ning sel aastal jaotusid tunnustused järgnevalt:
Auhinnad jagatud ja “Jaja Ding-Dong” kuulatud, sai veel veidi vendadega melu tehtud. Isegi õnnestus üks Saksa vend Buffaloks teha. Vaene mees ei saanud alguses arugi, mis temaga juhtus, aga kiirelt surusime talle pinni rinda ja nii sai meie väikeste vasaku käega joojate klubi täiendust. Ööbimiskohta tagasi jõudes õnnestus mul esimest korda elus virmalisi näha. Eestis pidevalt mahamagatud võimalustest tingituna tundus see just õige koht, kus taevas nendega tutvuda. See pani kuidagi ilusa punkti sellele reisile Islandil – oli äge taas reisida ja vendadega koos meie liikumise ilu kogeda. Tänud Rudolfile, Tendole ja Tõnisele. Tõsiselt äge on ikka rahvusvaheliselt oma poistega maailma avastada.
Rekordarv mängijaid ja võimas energia RT-11 pokkeriturniiril!
Reede, 27. september oli tõeline pokkeri pidupäev, kui RT-11 Haapsalu tõi kokku lausa 57 mängijat, purustades sellega osalejarekordi! Olympic Park Casino oli täis elevust ja ootust – tundus, et kõigil oli sel õhtul plaanis midagi enamat kui lihtsalt mängida. Õhkkond oli täis elektrit, mängijate silmad põlesid ja žetoonid libisesid üle laua nagu elutähtsad strateegilised relvad.
Kohe esimesest jaotusest oli selge, et siin ei tulda nalja tegema – kõik olid valmis võitlema auhindade ja heategevusliku panuse eest. Ja võit oli magus – kokku koguti heategevuseks muljetavaldavad 1815 eurot. Kõik lauas istujad, olenemata sellest, kas nad lõpetasid päeva võitjate või kaotajate nimekirjas, andsid oma panuse millessegi suuremasse. Selline vendlus ja koosmäng on see, mis meie turniirid eriliseks teeb.
TOP 8 mängijad ja nende auhinnarahad:
1.Siim Sellik RT-3 – 855€
2.Elar Toomsalu RT-17 – 560€
3.Tiit Kadak RT-3 – 420€
4.Nele Kuus – 290€
5. Karl Putnik RT-14 – 200€
6.Rene Sildvee RT-15 – 160€
7.Taavi Rehemaa – 120€
8.Liis Leini LC-11 – 110€
Palju õnne kõikidele võitjatele!
Pokker käis tõsise lahinguna. Startides kell 18:00 ja viimase käe tõmbasime 02:16. Turniir pakkus korraliku annuse adrenaliini – kaheksa tunni jooksul oli kõike! Kuulsime rõõmuhõiskeid, nägime kibedaid pilke ja tunda sai ka kaotuste vaikushetki, just sellist pinget ja draamat, mida üks korralik pokkeriturniir peab pakkuma.
Õhtu põnevaim osa!
Kui pokkeriässad üks haaval välja kukkusid, ei lasknud nad sellel end morjendada. Nii nagu tõelistele mängijatele kohane, algas cashgame – sest noh, kui turniir ei läinud nii nagu plaanitud, siis raha peale mängimine on ju järgmine loogiline samm! Tegijad vennad istusid lauda ja asusid üksteiselt kupüüre pihta panema. Ent keegi ei arvestanud ühe tõsiasjaga – Legendaarne Harri Lelumees RT-5, kes eelmisel aastal samuti turniiril välja langes, kuid ometi lahkus kasiinost taskud raha täis, ei kavatsenud ka tänavu teisiti käituda.
Raha jagati kergesti teiste vahel laiali, kuid Harri, nagu vana rebane, tõmbas lõpuks endale kõik lauale jäänud rahakuhjad. Lõplikuks saagiks kujunes tervelt 1160 eurot! Ja nagu tõelisele võidumehele kohane, ei hoidnud Harri seda võitu ainult enda jaoks – ta jagas diileritele suuremeelselt 160€ tippi, et pidu saaks jätkuda! Legend jääb ikka legendiks!
Õlamassaaž ja vendlus Kõrvalradadel toimus ka midagi, mis eriti eredalt meelde jäi. Kujutage ette – üks vend on sügavas mõtteis, kaardid käes, tõsine otsus ootamas. Samal ajal seisab tema taga järjekorras kaheksa venda, kes üks teise järel annavad talle õlamassaaži. Kui selline vennatoetus ei pane sind paremini mängima, siis mis üldse paneb?
Tartu vendade pika öö lõpp Kolm tublit Tartu venda said koju tagasi jõudes alles kella poole kuue paiku hommikul unne suikuda. Kuid ma ütlen – see oli seda väärt!
Järgmine kord paneme kinni! Suur-suur tänu RT-11 Haapsalule, kes korraldas selle vägeva pokkeriõhtu! Kõik mängijad said nii pokkerimängu nautida kui ka vendade ja õdedega mõnusalt aega veeta. Järgmisel aastal plaanin isiklikult rohkem pokkeritarkust YouTube’ist ammutada ja see üritus kinni panna!
RTE president märkis rõõmuga, et õdede seas on liikumine tugev ning nad osalevad usinalt erinevatel üritustel, sealhulgas ka Round Table’i omadel. Ta tõstis esile, kui tore on, et paljud meie üritused toimuvad side-by-side, pakkudes võimalust ühiselt aega veeta ja pidusid veelgi meeldejäävamaks muuta. Lõppude lõpuks, seltsis on segasem, ja koos nautimine teeb iga sündmuse erilisemaks.
Ladies Circle Estonia tähistas oma sünnipäeva meeleoluka ja hubase õhtuga, kus osales ka meie Round Table Estonia president. Õhtu möödus suurepärases seltskonnas, nautides maitsvat toitu ja lõbusat atmosfääri. Tervituseks jagati rõõmu selle üle, et pea kõigist LCE klubidest oli kohal esindajaid, mis näitas liikmeskonna tugevat ühtsust ja aktiivsust.
Kuigi kohal olid vaid mõned Round Table liikmed, ei takistanud see üritust olemast meeleolukas ja ühendav. Soovime õdedele omalt poolt õnne ja jõudu-jaksu tulevasteks tegemisteks – olge sama särtsakad ja kutsuge meid ka tulevikus oma üritustele!
Halloween Haunted House tuleb taas!
Tule veedame ühe hirmutava õhtu koos vendade ja õdedega. Pole tihti kui saame kehastuda ükskõik kelleks, Halloween pakub just selle võimaluse, võid olla kõige hirmsam sina kelle välja suudad mõelda, keegi kes hoopis võitleb kurjuse vastu või lihtsalt mõni tsiviilisik kes on pimeduse ja valguse võitluses jäänud kahe poole vahele. Piirangud on ainult need mis ise suudad välja mõelda.
Kava on suures joones vana hea, mõnus seltskond, mõned mängud, mõned ehmatused. Sul on vaja valida välja kostüüm, see selga panna, võtta kaasa oma joodav kraam ja lihtsalt kohale tulla.
Osalustasu katmaks dekoratsioone ja snäkke on 10 EUR inimese kohta, mis palun kanda:
Tõnis Kuusk
A/A EE207700771005154772
